The record

She hurried out of the record-store, stuffing her purchase into her handbag. "Have a merry Christmas," the voice of the shop- assistant rang out behind her. It was almost dark outside. The streetlights were few, their light dim and yellowish. The inescapable slippery slush of December clung to her boots. The street was full of faceless dark silhouettes, hurrying somewhere shopping bags in hand.

Adjusting the collar of her well-worn fur coat, she sped across the main square, turned a corner and started to work her way uphill. She won't be doing any more shopping today.

Winter had been depressing as usual. The school-term was nearing its end and her pupils and colleagues seemed even more irritating than usual. She had been feeling down for quite a while now. Actually, that was the reason why she had stepped into the record-store today. She had hoped to find something to lift her out of that mood. Something good for the soul: classical music, Christmas carols or Bach, maybe. 

But everything had turned out differently. 

And hurrying home through the darkening winter afternoon, she felt a sudden and inexplicabe surge of excitement rush through her body.

The unlit hall of the old house was dank, the chronic stink of cat pee and boiled cabbage hung thick in the air. Feeling around for the key in her pocket, she realised that her hands were shaking.
 

She unlocked the door in a hurry, rushed in and slammed the door shut behind her. She didn't even bother to take off her coat. As she flung her bag on the kitchen table, a thick stack of exercise-books fell out. She ignored them and fished out the record.

Record in hand, she made her way to the sitting-room, kicking off her winter-shoes mid-stride. She landed in an old armchair, and lit the reading-lamp, an abomination with a faded orange silk shade – a gift from her mother-in-law. At last, she could examine what she had just bought.

Some unknown artist had tried to picture a jungle on the cover of the record and for such purpose, had heaped an abundance of clumsy palm trees, garish birds and exotic beasts on a relatively small surface.

But in the foreground, a surprisingly life-like tiger stood, checking her out with his bright yellow-green eyes that seemed to pop straight out of the picture. Looking into the tigers's eyes, the woman shuddered in delight.

She held the record close to her face, sniffing it gingerly.

THE SOUNDS OF THE JUNGLE, she read the heading. And just for a brief moment, the dark and moist warmth of the jungle, mixed with the aroma of thousands of unknown plants, seemed to waft into the living-room.

Fortunately, the flat was empty at this hour. Her husband was not back from work yet and Mother, in honour of pending Christmastime, had gone visiting in the countryside. On her way back, she would pass by the graveyard and tidy the family plot. But of course she would – everyone did.

She took one of Mother's precious crystal glasses out of the china-cabinet and, slipping her hand behind the plates, fished out an almost full bottle of brandy which Mother used to keep for special occasions and for medicinal purposes. 

"Isn't it funny," she thought, "she still hides liquor from me. As if I couldn't buy my own if I felt like it."

She pushed the ivory-coloured button of the radio-cum-record- player, and it started to hum softly. Beside the front panel, a bright green lamp with a black dot in the middle came to life. Looks like the eye of a tiger, she mused. She took the record out of its cover and gently placed it on the turntable. And suddenly, the whole room was flooded with sounds that only remotely reminded her of music.

She turned off the light and sat in the armchair, nursing her brandy and trying to listen. Her head was empty. In the darkness of the room, surrounded by the eerie whispers and dark hypnotic moaning, she felt her body go limp against the back of the arm-chair. Absent-mindedly, she let her fingers run through the fur of her coat
again and again, petting it slowly.

It was sweltering in the room. Mother had fed the stove in the morning and it was still giving off heat. Inside her coat, she felt her body burning.

When the music finally stopped, she got up and, without switching on the light, wound up the record-player again. Then she sat down in the chair once more, still in her fur coat. Thus, an hour went by.

Suddenly, her whole body tensed and she pricked her ears. A soft fumbling could be heard from the hall. In a single, graceful movement, she was on her feet. As she moved towards the door as silently as a predator, she could feel her muscles ripple under the
silk lining of her coat.

When her husband finally managed to find the key and opened the door, he caught his breath in dismay. From the darkness of the flat, an unearthly howling and hissing emanated.

"What the …" he mumbled, but before he could finish the sentence, he felt a hand being pressed against his mouth. He was nudged, gently but firmly, towards the living-room.

She slid against him from the behind and purring softly, she started to tear off his
overclothes. Soon they both stood naked in the hot darkness.

She pushed him onto the plush carpet. At first, her husband had been dumbstruck by her inexplicable conduct. He attempted to fight back but the strangeness of the situation soon got better of him soon. And so, for a while, muted moaning and panting, accompanied by the sound of two bodies slamming into each other in passion were heard, mixed with the sounds of the jungle.

She woke up early next morning. The events of last night had crept into her half-sleeping brain and suddenly, she was wide awake. She felt blood rush to her face, turning it dark red.

Oh, the shame! What had she been thinking of! How could she! Like an ANIMAL! She
slipped out of bed. Her husband muttered something in his sleep and turned the other side.

She washed with icy water from the tap, scrubbing herself long and hard. Nevertheless, the feeling that something in her life had changed beyond repair did not leave her. She flitted into the living-room, quickly stuffed the record back in its cover and hid it behind the books in the book-shelf. Then she put the coffee-pot on. When her husband stepped into the kitchen, rubbing sleep from his eyes, she was already busy preparing breakfast.

The incident of last night was never brought up. Only on one occasion, after downing a couple of drinks to work up the necessary courage, her husband had dared to ask: " I wonder whatever happened to … you know … that record?" She even failed to turn her head. "It broke," she said in an absent voice. With that, the topic was closed.

Life continued almost as before. Christmas and New Year came and went, spring and summer followed and on an unusually stifling August day, her water broke and she was taken to the maternity hospital.

After six hours of labour, she gave birth to a healthy baby girl. The nurse placed the bundle, that was her daughter, beside her and said: "Well, its high time you two got acquainted."

She eyed the baby, feeling something close to disdain. It was bright red and crinkly in the face, as babies come.

But her cheekbones were strangely high and its tiny mouth was closed tight,
not letting out a sound. It was just lying there, checking her out with its slanted yellow-green eyes, not even blinking.

The mother looked back at the baby and gave a sigh.

She realised that for her, real trouble had only begun.

The final station

"So that's it. The final station," the man thought. 

 

It was winter. From the window, he could see a strip of forest. Pines, grayish green underneath a gray sky. Even the snow seemed to gave a gray tint to it. 

 

The man turned around and went to his bed. It was silent in the ward. Some slept, some read, some just lay silently. He eased himself onto his bed. He didn't feel like thinking right now. The nurse would be here soon, bringing the medication. The pills would make his head groggy and that would be just fine with him.

The man closed his eyes and dozed off. When he awoke, he was surprised to see that the lights were off already. "Now this is strange", he thought "I didn't realise I had slept so long."

He turned his head to look out of the window and suddenly, was wide awake. Somebody was standing beside his bed.

A full moon had risen and its bright bluish light, reflecting back from the snow outside the window flooded into the hospital ward. He could see a dark silhouette outlined against the window. 

A magnificent head, with straight whiskers. Small neat ears. A thick neck and an enormous body. It was a tiger.

The man froze, not daring to breathe. The beast drew closer. The tiger's head was almost touching his face now. The animal was breathing heavily. Not thinking of anything else to do, the man closed his eyes. 

The animal sniffed at his face noisily. And then, the man felt a rough tongue go over his face. He was being licked. All of the sudden, the man didn't have a worry in the world. He didn't dare to open his eyes just yet, afraid that if he did, the vision would be gone, as suddenly as it had appeared. 

And then the tiger began to talk. The man kept his eyes shut tight and let the tiger's purring voice lull him into a strange dreamlike daze. Very soon, pictures and colours started to flow behind his closed eyes. He stepped into a land of wonder and everything that passed from there on was more real than reality itself.

He came to with a jerk. Somebody was shaking him. An acrid smell crept up his nostrils, making him cough. He opened his eyes and saw the nurse's face, hanging over him, all motherly and concerned. "Well, you certainly gave us a fright, mister," scolded the nurse. "The doctor will be here any minute."

"A scare, my ass" thought the man. "What's there to be scared about - I'm half dead anyway." But he wasn't too upset with Matron, not really. Actually, he felt a strange elation. He now had a secret.

After that evening he didn't get up any more. He just didn't have the strength for it. He lay there, quietly, and as soon as he closed his eyes, the tiger would come. And each time, it would have another story for him.

The tiger talked of strange and far-away countries that he had never visited, and of great adventures where he would be the hero. In those stories, the tiger always politely keep to the background. Only on rare occasion, its orange-and-black-striped flank or massive tail could be seen flashing among the lush greenery. The man caught glimpses of the tiger's serious face, looking at him from the disance. It felt as if the tiger was keeping an eye on him and the feeling was pleasant.

A few days later, after the visitors had left, one of the other patients suddenly began to weep uncontrollably. Of course, everybody knew what it was all about. Only nobody knew what to say or how to comfort him. 

Then suddenly the man began to talk. In a thin, reedy voice, almost as if he was only talking to himself, he began telling about the strange dreams he had been having lately. By-and-by, the other man stopped crying and soon everyone was listening to the man's story, collectively holding their breath. 

From that day on, the whole ward could hardly wait for each following story. The man spoke of far-away countries that no one of them had seen and of grand adventures, the hero of which could have easily been any one of them. But even more importantly - he told them about tigers. 

A month went by. Some of the patients were released, new ones were admitted. The nocturnal story-telling continued. Soon, news of this strange past-time had spread all over the hospital, and well before eight o'clock, the ward started to fill up with people. Some sat on the beds, others on the windowsills, and even on the floor. The nurses and doctors pretended to know nothing about it but often, one or two of them would find a reason to step into the ward at that time, and after doing what they came to do, they would stay on, leaning against the wall and pretending not to be there.

That particular night, the man finished around nine, as usual. The crowd got ready to leave for their respective wards or stations. Around ten, a nurse came to put out the lights. Within half an hour, everyone was fast asleep. The sound of even breathing, punctuated by an occasional snore, filled the room.

The full moon cast its bluish glow on the snow, the shadows on the pine trees sharp and inky on the snow. From amongst the shadows of the trees, another shadow emerged. Straining his eyes, the man could see that it was the tiger. The animal covered the distance between the grove and the hospital in the blink of an eye. 

Reaching the window, he turned and rested its side against it. Then he gave it a gentle push. The window fell open and the animal sprang in. His huge paws were silent on the linoleum. The tiger stepped up to the bed and looked at the man with its yellow eyes. 

"Wake up," the tiger said. "Its time." The man got out of the bed. With his bare feet, he tried to feel for his slippers from underneath the bed. He didn't come across them but it didn't matter. "Jump on my back," the tiger said. 

The man grabbed hold of the wiry hair on the back of the tiger and hoisted himself up. He sat up straight and adjusted his position. And so they went. He didn't look back.

Stepping into the ward the next morning, the nurse immediately knew that something was wrong. One of the beds was empty. "Sweet Jesus, this can't be happening," she moaned, spurting out of the room. Where could he be? Passed out in some bathroom, no doubt. And anyway - how on on earth did he manage to get himself out of bed?

Soon the entire hopital was buzzing like a beehive. The building was searched from top to bottom and even the pine grove around it was combed through but the man could not be found. 

Finally, the police had to be called.

Finding nothing else even remotely relevant to ask the patients, the junior constable closed his little black book. His brow was wet with perspiration and his neck had turned bright red from embarrassement, as it often would. After all, he was still very young.

"Thank you for your cooperation," he said, trying to look professional. "Should you rember anything else, please don't hesitate to call me. Here's my card." He closed the door of the hospital ward carefully, and then paused for a moment, straining his ears. He almost expected to hear a roar of laughter from behind the closed door. But everything remained quiet. 

Afterwards, sitting in his car, having one smoke after another, he was feeling a whopper of a headache coming on. He just couldn't figure those people out, even if his life had depended on it. Had he witnessed some kind of a collective hallucination or had his leg been just pulled - like never before? Anyhow, either one of those two options didn't save him from having to type up a report. He simply couldn't imagine what he was going to put in it.

Because how do you tell them that a dying man had just vanished into thin air from his hospital bed? How do you explain that all the witnesses, without an exception, calmly state that their room-mate had been carried off by a tiger at night? 

"I wonder," he thought, "how is all of this going to look on paper ..."

He heaved a deep sigh and started the engine. 

It was going to be a long night.

Tiigrid ja inimesed

Universumis elavad tiigrid

Neid on igal pool -- tähtedel, planeetide vahelises ilmaruumis, kaugetes galaktikates. Aga ennekõike elavad nad siinsamas, Maa peal.

Ajuti võib neid näha, siis on nad jälle nähtamatud. Aga vahetevahel tulevad tiigrid alla inimeste juurde ja pärast seda pole enam miski endine.

Ühel päeval jõudsid tiigrid järeldusele. Nad tahtsid, et neist kirjutataks. Tiigrid aga teadupoolest kirjutada ei oska. Niisiis tuli selleks leida inimene. Tiigrid hargnesid mööda universumit laiali ja hakkasid otsima.

Otsisid ja otsisid, kuni leidsidki sobiva.

Sellele inimesele meeldisid väga tiigrid. Kuigi ta tegelikult polnud ühegagi neist isiklikult tuttav, oleks võinud isegi öelda, et ta armastas tiigreid.

Ja nii hakkasid tiigrid inimesel järel käima. Aeg-ajalt tundis inimene nende sooja külge vastu oma jalgu pühkimas, aeg-ajalt kuulis ta nende rasket hingamist, vahel aga nägi nende triipe varjude vahel vilksatamas.

Tiigrid nihkusid üha lähemale ja vahtisid inimest üksisilmi. Ja kui seegi ei aidanud, müksisid nad teda niikaua ninaga, kuni inimene ei pidanud enam vastu, läks arvuti juurde ja hakkas kirjutama. Tiigrid aga seisid tema selja taga ja nurrusid rahulolevalt .....

Esimene tiiger

Naine ärkas võpatades. Kell näitas kolmandat hommikutundi. Ning juba õige mitmendal ööl järjestikku kuulis naine pimeduses tasast sügavat urinat. Toas haises niiske karva, loomakäppade ja veel millegi seletamatu järgi. Kogu tuba oli seda lõhna täis. Naine ohkas tasa. Selja taha ei olnud mõtet vaatama hakatagi. Kuigi tal oli lausa füüsiline tunne, et tema selja taga magab hiigelsuur metsloom, teadis ta ometi, et seal ei ole kedagi. Peale abikaasa. Mis tegi enam-vähem sama välja.

Naine sirutas end mõnuga. Naudeldes lasi ta öösärgi pehmel siidil mööda looma karmi karva libiseda. Tahtmata veel uinuda, lebas ta hetke vaikselt. Ning mõtles, et see on kindlasti kõige erootilisem lõhn, mida ta oma elus tundnud on.

Korduvad unenäod olid teinud ta hajameelseks. Igaöine kohtumine nähtamatu metsloomaga oli teda algul pelutanud, üsna varsti aga avastas ta, et ootab kannatamatult iga järgmist ärkamist. Päeval kõndis ta ringi kui kuutõbine, tegi tööl ühe vea teise järgi, nii et kolleegid hakkasid kahtlustama, et ta peab armukest. Ja tegelikult tundiski ta end üsna sedamoodi. Mingi tabamatu igatsus ei lahkunud temast hetkekski, vaid süvenes iga tunniga.

Ühel päeval supermarketit külastades jäi naise pilk peatuma koolikaupade riiulil. Muu kribu-krabu vahelt vahtis teda ruuge- ja mustatriibuline karvane pinal. Naine haaras selle kätte ning hetkeks tabas teda valusööst. Kuid kohe hakkas kergem. Igatsus, mis oli möödunud päevadel tal kõri kinni pitsitanud, andis järele. Naine surus näo vastu pinali nailonkarva, ning korraks näis talle, et tunneb taas tuttavat lõhna.

Pinal kotis, astus naine kauplusest välja. Otse üle tee oli loomaaed, ning enne, kui ta isegi aru sai, seisis ta juba kassa juures ja palus ühe pileti. Täiskasvanu oma. Paksus nailonjopes kassatädi vahtis teda ilmse hukkamõistuga. Täiskasvanud inimene. Loomaaeda. Talvel. Päise päeva ajal. Ja mis veel kõige hullem -- üksi! Tavaolukorras oleks naine sellise mõttekäigu hoobilt ära tundnud ja midagi vabandavat pomisenud. Või pea uhkelt kuklasse löönud ja mõelnud: "Kuradi vanamutt. Las vahib."
Sõltuvalt meeleolust ja enesetundest, muidugi.

Nüüd aga ei pannud ta midagi tähele. Peas vasardas üksainus mõte -- jõuda võimalikult kiiremini kohale. Viimasest loomaaiakäigust oli aga paraku julgelt kümme aastat möödas ja naine taipas üllatusega, et tal pole õrna aimugi, kuskandis otsitav puur peaks asuma. Justnagu kiuste olid jalgteed lumest umbes, ja puuride vahel sinna-tänna ekseldes kippus lootus kaduma.

Hakkas lund sadama, suured märjad helbed kleepusid silmile ja kõditasid vastikult nina. Naisele tulid pisarad silma. Mõte sellest, et ta ei leiagi seda puuri üles, näis talumatu. Nüüd nuttis ta juba avalikult, hoolimata, et keegi võib näha. Vaikselt halisedes hakkas ta jooksma.

Ja järsku -- talvises sinakas hämaruses märkas naine ähmaselt just seda silti, mida oli otsinud. Ta peatus. Nutt lakkas ja siis tõmbas naine ninaga õhku. Polnud mingit kahtlust. See oli seesama lõhn. Kuigi erineva nüansiga, aga ilma igasuguse kahtluseta see sama. Naine surus näo vastu puuri jäätunud võret ja kissitas silmi. Puur oli tühi. Tagapool mustas kuuriava, kus pidi asuma looma pesa. Või kuidas seda nimetataksegi.

Naine seisis kaua puuri ees ja tõmbas aeglaselt endasse seda lummavat hõngu. Nüüd oli ta juba täiesti rahunenud. Ta lihtsalt ei raatsinud veel lahkuda. Lõpuks tuli siiski minema hakata. Oli juba päris pimedaks läinud. Naise samm oli kindel ja meel kerge. Ta teadis, mida ta peab tegema.

Ta ületas tee, lõikas otse üle parkimisplatsi ja astus uuesti jõulueelselt rahvarohkesse kaubanduskeskusse. Talle oli meelde jäänud, et kusagil siin peab olema reisibüroo.



"Welcome to Thailand," siristas tõmmu neid ja ulatas naisele toavõtme. Hotelliteener haaras sujuva liigutusega naise kohvri ja hakkas mööda nagisevat treppi üles ronima. Tuba oli, viisakalt öeldes, tagasihoidlik. Suured niiskuselaigud seintel, kahtlase välimusega vannituba ja hallikad linad oleksid tavaolukorras naise hügieenitunnet riivanud, kuid praegusel juhul leidis ta, et tal on üle ootuste hästi läinud.

Viimase minuti pakkumine Tai Kuningriiki, millele ta reisibüroos justkui imekombel peale sattus, oli tõesti imeodav. Ainus häda oli selles, et lend pidi toimuma juba järgmisel hommikul. Naine oli ainult hetke kõhelnud ja siis, eneselegi ootamatu kindlusega, öelnud: "Hästi, ma võtan selle reisi. Öelge mulle, palun, ainult seda: kas Taimaal on tiigreid?" Nooruke reisibüroo töötaja oli pisut muiates selgitanud, et proua ei pruugi muretseda, tiigreid olla Tai metsadesse alles jäänud ainult õige vähe, ja nendega kohtumine, isegi dzhunglisafari ajal, on ülimalt ebatõenäoline. Nähes, et vastus klienti rahuldab, hakkas tüdruk arvet koostama, kuna naine lubas kiiresti pangaautomaadi juurde lipata raha tooma.

Piletivoldikut käes hoides väljus naine reisibüroost ja samas tabas teda paanikahoog. Tema teo kohutav lõplikkus tõusis hetkeks ta teadvusesse. Ta sõidab ära homme hommikul. Ta ei ole puhkust võtnud ega tööle teatanud. Üheainsa nupulevajutusega tegi ta tühjaks tema ja ta abikaasa ühise pangaarve, millel olev raha pidi minema vannitoa remondiks või akende vahetuseks. Kumbaks, poldud veel otsustatud.

Naine toetas selja vastu reisibüroo klaasist seina. Silme eest kiskus uduseks, külm higi jooksis sirinal üle otsmiku. Ja siis tundis ta taas tuttavat lõhna. Naine hingas sügavalt sisse ja samas laskus tema peale sügav ja enneolematu rahu. Tagasiteed enam ei olnud. Mees on jõulude eel veel sõidus, see teebki asja lihtsamaks. Pole vaja midagi selgitada. Ta lihtsalt viskab paar suveasja ja fotoka kohvrisse, tellib homme hommikuks takso ja läheb. Selle peale, mis hiljem saab, ta ei mõtle.

Nii juhtuski, et ülejärgmise päeva hommikul seisis naine ühe Taimaa linna hotellitoa palkonil, pilk puhkamas all laiuval troopilisel rohelusel. Sellist meelerahu, mis teda nüüd valdas, ei mäletanud ta end kunagi kogenud olevat. Nagu oleks koju jõudnud, mõtles naine, kui imelik. Kogu ta keha tundis, et unenäoloom on talle päris lähedal. Viimase päeva jooksul ei olnud lummav lõhn temast enam hetkeksi lahkunud.

Samal ööl, troopika niiskes ja sumedas kuumuses, tuli tiiger jälle ta juurde. Naine surus end kõvasti vastu magavat looma. Ta tundis, kuidas tiigri külg hingamise taktis aeglaselt üles-alla liikus. Looma kuum hingeõhk paitas naise juukseid. "Homme," mõtles naine, ja uinus.

Koiduhämaruses kiiruga end pestes ja riietudes mõtles naine ainult sellele, et ta ei tohi mitte mingi hinna eest hiljaks jääda. Kui naine hotelli fuajeesse jõudis, haaras teda hirmuvahk. Fuajee oli tühi! Kuid siis langes ta pilk suurele ümmargusele seinakellale ja ta mõistis, et on hoopis liiga vara kohale jõudnud. Ohates võttis ta krigiseval bambussohval istet ja jäi ootama. Minutid venisid. Lõpuks hakkasid ka ülejäänud grupikaaslased trepist alla valguma, ja fuajee täitus puhkusel olevate turistide tüüpilise vingumise ja ärplemisega." Kui nõme," mõtles naine, ja otsustas võimaluse korral mitte kellegagi vennastuma hakata.

Väikest kasvu sale tõmmu härrasmees esitles end kohaliku turismibüroo esindajana ja teatas, et tema on tänasel väljasõidul nende giidiks. Ta selgitas, et kuna suurem osa reisist toimub rahvuspargi alal ja lisaks veel ürgmetsas, on sõit korraldatud dzhiipidega ja grupp jagatakse autode vahel ära. Hotelli ees parkimisplatsil rivistusidki juba viis igivana ameerika dzhiipi, sohvrid uhkelt kõrval. Grupi mehed näitasid oma asjatundlikkust kinganinaga vastu kumme toksides ja püüdes juhtidega vigases inglise keeles juttu teha. Naised hoidsid viisakalt tahapoole, lapsed jooksid ringi ja karjusid.

Turismibüroo härra ajas rahva veelkord kokku ja tegi selgeks põhireeglid. Autode juurest lahkumine on keelatud. Kes seda käsku eirab, vastutab tagajärgede eest ise. Grupist mahajäämine on keelatud. Kes seda käsku eirab, vastutab tagajärgede eest ise. Loomadele lähenemine on keelatud. Kes seda käsku eirab, vastutab tagajärgede eest ise. Tegemist on ikkagi ürgmetsa ja kaitsealaga, ja metsloomi seal jätkub, kuigi nad tavaliselt hoiavad end ise inimeste eest eemale.

"Aga tiigrid?" küsis naine. Grupp, kes enne oli giidi juttu hädavaevalt kuulata viitsinud, vakatas ja nihkus lähemale. Tõmmu mees näis end silmanähtavalt ebamugavalt tundvat, ta niheles ja kehitas õlgu. "Ei ole hea metsa isandat nimepidi nimetada,# pomises ta. Turistid hakkasid pettunult sumisema, kuid giidile tuli järsku elu sisse ja teeseldult reipal häälel Let's go! hüüdes hakkas ta inimesi autodesse suruma.

Naine püüdis end vastu dzhiibi seljatuge pressida, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja. Paks mees tema kõrval võttis kole palju ruumi ja higistas kõvasti. Pealegi oli metsavaheline tee kõvasti roopasse sõidetud, auto rappus nagu lõhkuv hobune ja hoopis parem idee näis olevat end ettepoole kallutada ning püüda kinni hoida metalltorust, mis oli ilmselt just selleks otstarbeks juhi istme taha keevitatud. Sõit oli kestnud oma kolm tundi.

"Stoooopp!"!, kajas eestpoolt giidi hääl. Autod tõmbasid üksteise järel tee serva ja turistid veeresid oiates ja naerdes metsa alla. Peatus! Lõpuks ometi! Naine haaras kotist fotoaparaadi ja astus autost välja. Püüdes mitte tähelepanu äratada, libises ta mööda ülejäänud turistidest, kes olid giidi ümber puntrasse kogunenud. Fotoaparaati ümbrisest vabastades põikas naine tiheda põõsastiku vahele. Ta püüdis liikuda võimalikult kiiresti ja vaikselt, ning üsna pea kostus giidi hääl temani juba üsna kaugelt. Naine ohkas kergendatult ja aeglustas sammu.

Metsa all oli hämar. Päikesekiired langesid viltu läbi paksu lehestiku ja maalisid tumedale maapinnale keerukaid mustreid. Puude kroonid olid nii tihedad, et taevast ei olnud lehtede vahelt nähagi. Õhk metsa all näis paigal seisvat. Metslooma lõhn muutus järjest tugevamaks. Nüüd oli see juba lausa füüsiliselt tajutav. Naine eemaldas fotoaparaadi katiku. Tiiger pidi olema kusagil siinsamas.

Eespool muutus mets hõredamaks. Puud oleksid juskui taandunud, andmaks teed kõige ilusamale lagendikule, mida naine oli oma elus näinud. Lokkav mahlakas rohi, tundmatute lillede kobarad, kaugemal vulisemas oja. Ja kõige kohal, pilvitu taeva taustal, keskpäevasest kuumusest virvendavas õhus lendlemas tuhanded koobaltsinised liblikad. Naine astus teravas päikesevalguses silmi kissitades lagendikule. Ta oli lõpuks pärale jõudnud. Teda haaras kirjeldamatu tänutunne. Pisarad valgusid silmi ja süda näis kohe-kohe õnnest lõhkevat.

Samal hetkel paiskas selja tagant tulnud hoop ta näoli maha. Kaelas käis mingi raksatus ja siis kustus kõik. Oma ründajat naine ei näinudki.



Vana isatiiger limpsas rahulolevalt oma juba hõbedaseks muutunud vurre. Vaatamata kõrgele eale ei olnud ta veel minetanud oskust saaklooma ainsa osava hammustusega kuklasse hoobilt surmata. Tiiger urahtas rahulolevalt. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks jõudis kõhutäis ikkagi temani. Siis hakkas ta sööma. Toitu jätkus siin mitmeks päevaks ja kui kõht täis, jõi loom allikast vett peale ja viskas end sinnasamasse pehmele rohule puhkama, et pärast kosutavat uinakut otse pidusöögi keskel ärgata.

Tiiger magas, ning tema ruuge- ja mustatriibulised küljed liikusid hingamise taktis tasa üles-alla. Sumedas õhus hõljus metslooma ja värske vere hõng. Ning tiiger teadis, et veel mitte täna, ning mitte ka homme, kuid võib-olla juba nädala-paari pärast hakkab ta taas unes nägema saaklooma. Ja, et igal ööl ärkab ta selle peale, et lagendik on inimese lõhna täis.

Ning kui tiiger oleks osanud end niimoodi väljendada, oleks ta kindlasti mõelnud, et erootilisemat lõhna, kui saaklooma lõhn tühja kõhu peale, pole maailmas kindlasti olemas.

Teine tiiger

Ostu kiirustades käekotti surudes astus naine plaadipoest välja. "... ja häid pühi!" kõlas selja taga müüja hääl. Väljas oli juba pimedaks läinud. Harvade tänavalaternate hämarkollakas valgus, jalge all igatalvine vältimatu lumesoga. Ja igal pool kiirustavad inimesed, turukotid käe otsas. Näotud ja ilmetud mustad siluetid, kõik kusagile teel.

Naine kohendas kulunud karakullkasuka krae tihedamini kaela ümber, tõttas üle Raekoja platsi, põikas kõrvaltänavasse ja asus mäest üles rühkima. Poest ta täna enam läbi ei lähe.

Talvine Tartu masendas, veerandi lõpp oli lähedal, kolleegid ja lapsed tundusid eriti tüütud. Tuju oli juba pikemat aega nullilähedane. Tegelikult oli ta plaadipoodi sisse astunud kindla kavatsusega leida midagi kasvõi kaudselt jõululaule meenutavat. Klassikalist muusikat, Bachi koraale, võib-olla Händelit. Midagi hingekosutavat. Kuid ootamatult oli läinud teisiti. Ja esimest korda üle mitme nädala tundis naine järsku seletamatut meeleolu tõusu.

Agulimaja koridoris oli pime. Haises kassikuse ja keedetud kapsaste järele. Naine kobas palitutaskus võtme järele. Käed värisesid. Ukse selja taga kinni löönud, ei mallanud ta isegi üleriideid seljast võtta. Kott lendas köögilauale, sealt pudenes välja pakk parandamata etteütlusi. Naine ei pannud seda tähelegi, vaid tõmbas paberite vahelt välja väikeseformaadilise plaadiümbriku.

Käigu pealt saapaid jalast lükates suundus ta elutuppa, viskus ämmalt päranduseks saadud tugitooli, süütas tutilise oranzhi varjuga põrandalambi ja asus plaadiümbrist lähemalt uurima. Tundmatu kunstnik oli proovinud oma taieses kujutada dzhunglit, kuhjates võrdlemisi väikesele pinnale kokku ülemäära palju palme, väänkasve, kõiksugu kirjusid linde ja eksootilisi elukaid. Esiplaani võttis enda alla üsna elutruu tiiger, roheliste silmade hüpnootiline pilk naisele suunatud. YMA SUMAK. DZHUNGLIHÄÄLED, luges naine valjusti. Ta tõstis plaadiümbrise näo juurde ja nuusutas seda. Hetkeks näis talle, et ta tunnebki dzhungli lõhna, selle niisket soojust ja tuhandete tundmatute taimede hõngu.

Õnneks polnud kedagi kodus, meeski veel töölt tulemata. Ema oli saabuvate jõulude auks otsustanud maal elavaid sugulasi külastada ja ühtlasi surnuaial ära käia. Kuidas siis muidu. Nagu korralikud inimesed kunagi. Naine võttis puhvetikapist ühe ema kallitest eestiaegsetest kristallpokaalidest. Ta sirutas käe taldrikuhunniku taha ja tõmbas sealt välja pooliku pudeli armeenia konjakit, mille ema oli pidulikeks juhtudeks või ootamatu kõhuhäda puhuks kõrvale pannud. Kui naljakas, mõtles naine, isegi praegu peidab ta mu eest alkoholi ära, nagu oleksin alaealine. Justkui ma ise ei võiks endale konjakit osta, kui tahan.

Naine vajutas raadio elevandiluuvärvi klahvi. Kostis tasane undav heli ja raadio kollakast kunstsiidist esipaneeli kõrval hakkas vaikselt hõõguma ereroheline klaaslamp, keskel must täpp. Justkui tiigri silm, mõtles naine. Ta tõstis raadio kaane üles, eemaldas plaadi ümbrisest ja pani selle ettevaatlikult plaadimängija tumepunase sametiga kaetud kettakujulisele alusele, mis tasa keerles. Grammofoninõel puudutas plaadi musta plastmasspinda ja dzhunglihääled ujutasid toa üle.

Naine kustutas lambi ja istus, konjakiklaas käes, uuesti tugitooli. Toa pimeduses, ümbritsetuna kummalistest, kimedatest karjatustest, ja tumedast hüpnootilisest soigumisest, naaldus naine vastu tugitooli selga ja libistas käega aeglaselt mööda karakullkasuka karva. Oli palav, lausa lämbe. Hommikul küdema pandud glasuurpottidest ahi andis ikka veel sooja ja kasuka sees tundis naine, kuidas kogu keha palavusest ja senitundmatust igatsusest hõõgub.

Kui muusika lõppes, tõusis naine tuld süütamata üles ja pani plaadi uuesti mängima. Kasukat ta seljast ei võtnud. Peas polnud ühtegi mõtet. Nii möödus mitu tundi.

Järsku tõmbus naise keha pingule ja ta kikitas kõrvu. Kojast kuuldus vaikset kobistamist. Üheainsa sujuva liigutusega libises naine püsti. Ta tundis, kuidas lihased nagu siid karusnaha all voogavad. Metslooma hääletul sammul hiilis ta ukse poole.

Kui mees pärast mitmendat edutut katset lõpuks võtmega lukuauku tabas, ukse lahti keeras ja esikusse astus, oli ta esimene mõte, et naine pole veel koju jõudnudki. Siis taipas ta, et midagi on väga viltu. Korterit täitis mingi imelik ulgumine ja sisin, vidistamine ja karjed. ?Mida kuradit ...? pomises mees, kuid samal hetkel suruti talle selja tagant käsi suule ja tõugati ta pehmelt, kuid kindlalt, elutuppa.

Naine liibus vastu mehe selga ja hakkas tal vaikselt nurrudes talvepalitut seljast kiskuma, ning varsti olid mõlemad toa kuumas pimeduses alasti. Naine lükkas mehe plüüshvaibale pikali. Mees, algul küll naise käitumisest jahmunud, võttis kiiresti tuld ja mõnda aega kostus toas dzhunglihäälte taustaks summutatud oigamist, hingeldamist ja heli, mis tekib, kui kaks keha kirehoos teineteise vastu taovad.

Järgmisel hommikul ärkas naine juba õige varakult. Eilse õhtu sündmused olid jõudnud ta veel poolmagavasse teadvusse ja naine oli paugupealt täiesti ärkvel. Ta tundis, kuidas nägu valgus verd täis. Püha jumal, milline häbi! Mida ta ometi mõtles! Kuidas ta ometi võis! Sedamoodi ... LOOMASTUDA! Naine libistas end voodist välja. Mees pomises midagi läbi une ja magas edasi.

Köögis pesi naine kaua end kraanikausi all jääkülma veega, kuid tunne, et midagi tema elus on jäädavalt muutunud, ei kadunud. Ta põikas elutuppa, toppis plaadi kiiruga ümbrisesse ja surus selle riiulisse raamatute taha peitu. Siis pani ta kohvivee üles, ja kui mees unerähmas silmi hõõrudes kööki astus, oli naisel juba värske triigitud kodukittel seljas ja hommikusöök valmis.

Juhtunust omavahel ei räägitud. Vaid üksainus kord, kui mees oli julgustuseks paar napsu võtnud, söandas ta naiselt areldi küsida: "Ei tea, mis sellest plaadist sai?" Naine ei pööranud isegi pead. "Katki läks," vastas ta äraoleval toonil. Sellega oli teema lõpetatud.

Elu läks oma tavalist rada pidi edasi. Jõulud ja uusaasta said mööda, saabus kevad ja siis suvi, ning kui kätte oli jõudnud ebatavaliselt kuum augustikuu, sai naise aeg täis ja ta viidi haiglasse. Pärast kuus tundi kestnud vaevlemist sünnitas ta terve ja tubli tüdruku. Haiglaõde pani värskelt mähitud pambu naise kõrvale ja ütles: ?Saage siis omavahel tuttavaks.

Naine vaatas last kerge kummastusega. Lapse nägu oli punane, nagu beebidel ikka, kuid ta põsesarnad olid kummaliselt kõrged, ning kui laps oma rohekaskollaste viltuste silmadega ainiti ja tähelepanelikult emale otsa vaatas, ohkas naine sügavalt.

Ta mõistis, et tõelised hädad seisavad tal alles ees.

Kolmas tiiger

"Lõppsadam," mõtles mees. Aknast paistis talvine mets. Hallikasroheliste kroonidega madalad männid halli madala taeva all. Isegi lumi metsa all tundus hall.

Mees pöördus ja läks voodi juurde. Palatis oli vaikne. Üks tukkus, teine luges, kolmas oli niisama omaette. Mees heitis pikali ega tahtnud eriti millegi peale mõelda. Varsti tuleb õde rohtudega, need teevad pea uimaseks ja see ongi hea.

Mees sulges silmad ja suigatas hetkeks. Kui ta taas virgus, oli palatis juba pime. ?Imelik,? mõtles mees, ?kas ma siis tõesti magasin nii kaua??

Ta pööras pea akna poole, et välja vaadata, ja oli samas ühe ropsuga täiesti ärkvel. Tema voodi kõrval seisis keegi.

Taevasse oli tõusnud täiskuu ja selle sära, mis lumelt vastu peegeldus, ujutas toa üle külma sinaka valgusega. Akna foonil eraldus tume siluett. Võimas pea, sirged vurrud. Väikesed korrapärased kõrvad. Jäme kael ja tohutu kere. Pimeduses hiilgavad kollased silmad. Voodi kõrval seisis tiiger.

Mees kangestus õudusest. Ta ei julgenud iitsatatagi. Tiiger nihkus lähemale. Nüüd oli ta pea juba üsna mehe padja juures. Mees kuulis metslooma rasket hingamist. Ta pani silmad kinni.

Loom nuhutas häälekalt mehe nägu. Ja siis tundis mees, kuidas tal kareda keelega üle näo tõmmati. Äkki ei kartnud mees enam midagi. Ta ei raatsinud silmi avada, kartes, et nägemus tiigrist hajub sama ootamatult, kui see oli ilmunudki.

Ja siis hakkas tiiger rääkima. Mees hoidis silmad kõvasti kinni ja lasi end tasasel nurruval häälel kaasa kanda. Varsti ilmusid ta silme ette pildid ja säravad värvid. Mees astus üle muinasmaa piiri ning kõik, mis toimus, oli päriselt.

Mees ärkas selle peale, et teda raputati. Mingi terav ja vastik hais pani ta läkastama. Mees tegi silmad lahti ja nägi õe ehmunud nägu enda kohale kummardumas. Mees lükkas nuuskpiiritusega vatitoppi hoidva käe pahaselt eemale. "No küll te alles ehmatasite meid," ütles õde etteheitvalt. "Tohter tuleb ka kohe."

"Ehmatasin-ehmatasin," mõtles mees pahuralt, "Kurat, mida siin ehmatada on, ma olen ju niikuinii suremas." Kuid ega ta päriselt pahandanudki. Mees tundis end hoopis kummaliselt ülendatuna. Tal oli nüüd saladus.

Pärast seda vahejuhtumit mees enam voodist ei tõusnudki. Jõudu lihtsalt ei jätkunud. Ta lamas vaikselt, sulges aeg-ajalt silmad ja kohe oli ka tiiger kohal ning iga kord oli tal mehe jaoks kaasas uus jutt.

Tiiger rääkis talle kaugetest maadest, mida mees polnud kunagi külastanud ja suurtest seiklustest, mille kangelaseks oli mees ise. Tiiger jäi nendes juttudes alati viisakalt tahaplaanile, vaid aeg-ajalt vilksatas põõsaste vahel ta ruuge-mustatriibuline külg või toekas saba. Tihti nägi mees looma tõsist nägu teda kaugemalt jälgivat. Oli tunne, nagu hoiaks tiiger tal silma peal ja see tunne oli meeldiv.

Mõni päev hiljem, pärast külastajate lahkumist, hakkas üks palatikaaslastest järsku nutma. Teised ei osanud temaga midagi peale hakata. Õde ei tahetud asjasse segama hakata. Miks ta nuttis, seda mõistsid kõik. Ainult lohutada ei osanud keegi.

Ja siis hakkas mees ootamatult rääkima. Vaiksel, peaaegu kuuldamatul häälel jutustas ta oma viimase aja unenägudest. Palatikaaslane rahunes tasapisi ja varsti kuulasid kõik hinge kinni pidades mehe jutustust.

Sellest päevast saadik ootas kogu palat kannatamatult iga järgmist juttu. Mees jutustas kaugetest maadest, kus keegi neist polnud kunagi käinud ja seiklustest, mille kangelaseks oleks võinud olla igaüks neist. Ja veel rääkis ta neile tiigritest.

Nii möödus kuu. Mõni palatikaaslane lasti koju, paar uut haiget tuli juurde. Õhtused jututunnid jätkusid. Kuuldus neist levis varsti üle haigla, ja juba pisut enne kella kaheksat hakkas rahvas tasapisi kogunema. Istuti voodite peal, aknalaual, isegi põrandal. Õed ja arstid olid asjast teadlikud, kuid hoidusid sekkumast. Vahel põikas mõni neist, nagu muuseas, sellel kellaajal palatisse sisse ja jäi kuulama, tehes ise näo, et teda tegelikult seal ei olegi.

Tol õhtul lõpetas mees jutu, nagu tavaliselt, kella üheksa ajal. Teised haiged asutasid end minekule. Kella kümne paiku tuli õde, jagas unerohud laiali ja kustutas tule. Poole tunni pärast kostus hämaras toas vaid ühtlast hingamist ja tasast norinat.

Täiskuu heitis oma sinakat valgust üle lume, mändide varjud olid tumedad ja teravad. Metsaalusest pimedusest eraldus siluett. Mees kissitas silmi ja nägi, et see on tiiger. Loom liikus mööda lund ühtlase kuuldamatu galopiga. Aknani jõudnud, seisatas ta hetkeks, pööras külje ette ja surus. Aken vajus lahti ja tiiger hüppas palatisse. Ta hiiglaslikud käpad ei teinud linoleumpõrandal vähimatki häält. Tiiger astus mehe voodi juurde ja vaatas teda oma kollakate silmadega.

"Tõuse," ütles tiiger, "on aeg minna." Mees tõusis voodist, kobas voodi alt jalaga susse otsida, kuid ei leidnud. "Roni mulle selga," ütles tiiger. Mees haaras tiigri karmist turjakarvast ja tõmbas end üles. Ta ajas selja sirgu ja kohendas asendit. Selja taha mees ei vaadanud. Ja siis nad läksid.

Järgmisel hommikul nägi õde palatisse astudes kohe, et mehe voodi on tühi. "Issand jumal, seda veel vaja," oigas ta ja pani mööda koridori jooksu. Kuidas ta üldse -- surija haige -- voodist välja sai?! Ja kus ta on?! Kindlasti mõnes tualetis, kokku varisenud. ... Naine tormas arstide tuppa ja varsti oli kogu haigla mobiliseeritud. Kogu territoorium kammiti läbi, kuid meest ei leitud. Kutsuti politsei.

Nooremleitnant kratsis piinlikkusest punetama löönud kukalt, sulges märkmiku, tõusis ja tänas. "Kui teile veel midagi meenub, palun ärge kõhelge helistamast, siin on minu visiitkaart," ütles ta ja väljus palatist.

"Kuradi haiged inimesed," mõtles noormees autosse istudes. Ta pani suitsu ette. Seda, kas teda oli meelega lollitatud, või oli neil tõepoolest mingi kollektiivne luul kallal, ta ei mõistnudki. Igatahes ülemusega tuleb küll kõva jama, seda teadis ta juba ette.

Sest huvitav, kuidas küll põhjendatakse, miks kõik pealtnägijad, vaatamata hoolikale ülekuulamisele, kinnitavad nagu ühest suust, et nende kaduma läinud palatikaaslase oli öösel tiiger ära viinud. Ja, et selles polevat midagi imelikku -- nii need asjad käivadki.

Neljas tiiger

Oli palav, väga palav. Isegi pargipingi kohal laiutava pärnapuu vari ei leevendanud seda põrgukuumust, mis oli ootamatult maikuus linnale laskunud.

Naine tundis, kuidas õhuke sitskleit seljale kleepub. Ta võttis käekotist pitsäärega valge taskurätiku ja tupsutas sellega pärlendama löönud ülahuult. Heitnud kiire pilgu käekellale, võpatas ta. Pole võimalik! Kas kell on juba tõesti neli! Nüüd ei saa enam kauem oodata, tuleb minema hakata.

Ta seadis jalad mugavamasse asendisse, toetas käe pingi seljatoele ja tõukas end, kõht ees, püsti. Viimane raseduskuu oli muutnud ta niigi kõhna kuju haletsusväärseks, isegi groteskseks. Esiletungivad rangluud, õlanukid püsti nagu pisikesel linnul, õrnalt tedretähniline nägu kuumusest ja harjumatust lisakaalust kaame.

Veel viimane pilk puuri poole ja siis hakkab ta tõesti minema. Suur loom puuris magas. Kõhn ja pulstunud kasukas, ribid läbi triibulise naha selgelt loendatavad. Naine ohkas pettunult. Paistab, et tiiger täna silmi lahti ei teegi. Vaeseke, mõtles naine. Muidugi, ka sul on palav. Maga, maga pealegi ... Ta vaatas looma hellalt.

Naine oli just minema hakkamas, kui loom järsku liigatas, asendit muutis ja siis kinnisilmi häälekalt haigutas, roosa keel suus rullis. Naine nihkus lähemale. Tiiger avas aeglaselt silmad. Need olid täiesti erksad ja kummalist helerohelist värvi. Justkui pärnapuu lehed maikuus, mõtles naine. Ta seisis vaikselt, pilk looma pilku haakunud. Nii möödus mõni minut. Tiiger tõusis püsti ja lonkis vett jooma.

Nainegi seadis end minekule. Tänaseks oligi kõik.

Loomaaia väravast väljunud, lisas ta sammu. Õnneks läks tee allamäge ja siis veel mõnda aega mööda tiigi kallast kastanite ja pärnade varjus, enne kui tuli pargist väljuda. Viimane teelõik enne trammipeatusest oli eriti tolmune ja palav.

Tramm oli juba ees ja ostnud konduktori käest pileti, vajus naine kergendatult lakeeritud kollasest puidust istmele. Õhuaken oli lahti ja sealt näis isegi midagi tuuleõhu laadset puhuvat. Naine vaatas uuesti kella. Tramm seisis ikka veel. Naine tundis, kuidas otsaesine ärevusest niiskeks muutub. Ta jääb koju hiljaks, selge see.

Viimaks ometi sulgusid uksed ja tramm hakkas nõksutades liikuma. Naine ohkas. Alles nüüd söandas ta end vastu istme seljatuge nõjatada.

Naise käigud tiigripuuri juurde said alguse paar kuud tagasi, kui ta, algklasside õpetaja, lapsukesed loomi vaatama viis. Pärast lühikest selgitustejagamist lubas ta õpilased omapäi ringi vaatama ja need jooksidki vaimustusest kilgates kõige nelja tuule poole laiali. Naine jäi üksi. Ta jalutas puuride vahel ringi ja luges hajameelselt silte. Ta mäletas, et tol päeval läikis tal süda rohkem kui muidu, ja naine oli mitu korda kindel olnud, et hakkab kohe oksele.

Rasedusega kaasakäivate iiveldushoogudega oli ta isegi harjuda jõudnud. Väljakannatamatu oli aga hoopis vääramatu katastroofi eelaimdus, mis sellest hetkest saadik, kui ta oma rasedusest teada sai, teda hetkekski maha ei jätnud. See käis temaga kaasa justkui tõrvaplekk, mida vaatamata lõpmatule küürimisele ei õnnestunud iialgi täielikult maha pesta.

Ka tol päeval, nagu tänagi, oli naine pingil istet võtnud. Õues oli sulailm ja pingi taga kasvava pärnapuu okstelt pudenes naisele krae vahele üksik külm tilk. Järsku tundis naine, et keegi vaatab teda. Ta tõstis üllatunult silmad ja nägi puuris tiigrit. Loom oli suur ja uhke, kuigi pisut tokerdanud moega. Talvine paks aluskarv oli just hakanud maha kooruma ja tiiger nägi välja nagu vana sulepadi, mida keegi on kõvasti kloppinud.

See mõte tundus nii koomilisena, et naine eneselegi ootamatult turtsatas. Ja purskas siis kõva häälega naerma. Ta naeris kaua ja südamest, aeg-ajalt silmist pisaraid pühkides. Kui naer otsa sai, vaatas ta uuesti tiigri poole. Too seisis õige vaikselt ja naisele tundus, nagu oleks loom talle tähendusrikkalt silma pilgutanud.

Esimest korda kes-teab-mitme kuu jooksul tundis naine kergendust. Ja ta teadis, et siia tuleb ta tagasi.

Tramm jäi seisma. Naine ajas end kohmakalt püsti ja astus, jalaga ettevaatlikult astmeid kobades, trammist välja. Selle suure kõhu tagant oli ju ilmvõimatu näha, kuhu astud. Keegi heasüdamlik joodik oli naise kimbatust märganud ja ulatas talle käe. Naine punastas piinlikkusest, kuid võttis siiski pakutud abi vastu. Julgemata pilku tõsta, sosistas ta aitäh, pööras ringi ja tõttas ummisjalu oma tänavaotsa poole. "Õnn kaasa, tütreke," kõlasid naise kõrvus johmase vana mehe sõnad. Pisarad tulid silma ja ümbritsev tänav muutus häguseks. Naine ei teadnudki, mis teda õieti nutma ajas: kas võhivõõra inimese ootamatu heatahtlikkus või see, et too heatahtlikkus talle nii palju korda läks.

Raske kojauks prantsatas selja taga kinni. Eestiaegse maja trepikoda oli jahe, lõhnas niiskuse järele. Naine piilus postkasti, ajalehte ei olnud. Ema oli temast ette jõudnud.

Püüdes teha nii vähe kära, kui võimalik, võttis naine esikus kingad jalast. Köögist imbus pimedasse koridori silgupraadimise hais. Naine surus öögatuse alla ja hüüdis tehtult reipal häälel: Ema, mina tulin. Vastust, nagu arvata võis, ei kostunud.

Naine astus kööki, tervitas uuesti ja asus lauda katma. Ema kolistas kraanikausis demonstratiivselt nõudega. Ta sirge selg, kõva juuksekrunn ja isegi ta tärgeldatud põlle paelad, pihal korralikku lehvi seotud, õhkasid jäist halvakspanu.

Nii möödus oma viisteist minutit. Lõpuks pööras ema ümber ja ütles külmalt: "No hakkame siis sööma." Einestati vaikides. Ta teeb seda meelega, mõtles naine. Jälle silgud ... ta võiks ju arvata, et mul läheb nendest süda pahaks. Naine kugistas sõnagi lausumata viimase suutäie alla ja jõi kraanist pikalt vett peale.

Nõud pestud, läks naine oma tuppa ja viskas kitsale kushetile selili. Aknast paistis kastani võra oma värskelt roheliste lehtedega ning vastasmaja sein, kust peegeldus vastu õhtupäikese kuma. Enesehaletsus vajus kui laine naisele peale ja nagu sarnastel puhkudel ikka, hakkas ta mõtlema sellest, et on vangis. Vangis selles elus, selles kehas, selles ametis, sellel maal, kust pole iialgi pääsu. Selles ... soovimatus raseduses. Ees ootamas seesama lõputu õudus, ainult ühe olulise erinevusega. Ta ei ole enam üksi. Varsti saabub siia keegi, kelle eest ta peab vastutama, keda ta peab toetama ja kellele pakkuma kõike seda, mida ta oma elus veel kohanud pole. Turvatunnet, heakskiitu, pelgupaika ... armastust. Naine tundis, kuidas ahastus kõri kinni nöörib.

Järsku meenus talle tiiger ja naine ajas end kiiresti istukile. Ah siis sellepärast ta tunnebki tiigri vastu sellist seletamatut poolehoidu ... Nad on ju mõlemad vangid. Ta püüdis endale ette kujutada, mis tunne on tiigril puuris. Ta mõtles kõvakspaakunud kollase maa peale, kus ei kasva rohututikestki. Ta meenutas seda närust paarikümmet ruutmeetrit, kus hiiglaslik loom pidi hakkama saama. Ja teda haaras metsik raev. Ta nägi oma vaimusilmas, kuidas ta öösel tiigri puuri juurde hiilib, kusagilt varastatud võtmega puuri avab ja looma vabadusse laseb. Paar minutit oli ta täiesti kindel, et just nii ta teebki.

Siis aga jõudis temani asjade tegelik seis. Hea küll, ta laseb tiigri puurist lahti. Ja kuhu see siis minema peab? Loomaaed on ju keset linna. Ja kui isegi ei oleks, mis siis? Tiiger ei ole põhjamaa loom, ta ei saaks siin iialgi hakkama. Liiatigi avastataks tiigri kadumine viivitamatult, hiljemalt hommikul. Teda hakataks otsima ja kui üles leitakse, siis ... Naine võdistas õudusest õlgu. Siit edasi ei julgenud ta isegi ette kujutada, mis kõik juhtuda võib.

Tähendab, ei mingit pääsu ... Naine oli just valmis uuesti ahastusse langema, kui talle meenus üks kummaline seik. Tiiger ei näinud sugugi kurb välja! Mitte ühelgi korral, kui ta oli loomaaias käinud, ei olnud ta märganud tiigri ilmes mingisugust masendust. Unisust küll, isegi tülpimust, kuid kurbust? Ei, seda mitte. Vaatamata kitsastele oludele oli looma pilgus olnud midagi sellist, mis naist ülendas ja ta enesehaletsusest välja tõstis. Justkui oleks puuriloom talle iga kord oma pilguga andnud üle mingi hindamatu väärtusega saladuse. Või täpsemalt -- kingituse. Jah, just, kingituse.

Naine tõusis püsti ja kammis peegli ees juuksed ära. Siis avas ta toaukse ja hüüdis ema, ning kui too üllatunult oma toast pea välja pistis, võeti tal järsku kõvasti kaela ümbert kinni. Ema ei osanud midagi teha, seisis ainult ja lasi end kallistada. Üsna varsti aga tõstis ta käe ja silus tütre juuksesalgu kõrva taha. Nii seisid nad pimedas esikus õige kaua. Kumbki naine ei lausunud sõnagi.

Samal õhtul algasid naisel tuhud. Unnates sõitis treppi kiirabi ja kollakate tänavalaternate hämaras valguses nägid naabrid, kuidas paraadnast väljuvad kaks naist. Üks väike, kõhn ja noor, suure kõhuga, teda toetamas teine, samuti kõhn, kuid vanem ja pikem. Naised istusid autosse, uks tõmmati pauguga kinni ja kiirabi sõitis minema. Sireeni enam tööle ei pandud. Naabrid jälgisid kõike seda leige uudishimuga -- kes trepilt, kes köögiaknast. Auto oli vaevu nurga taha jõudnud kaduda, kui kõik uuesti oma toimetuste juurde tagasi pöördusid. Õhtu oli sume, ja esimeste kastaniõite hõng täitis agulitänava.

Naine sünnitas järgmisel hommikul. Talle üllatuseks polnudki kõik nii kole, nagu oleks arvata võinud. Pealegi oli ema ööseks haiglasse jäänud ja kuigi teda sünnitustuppa ei lastud, tundis naine kogu sünnituse ajal tema lähedalolekut.

Beebi oli küll väike, aga täiesti terve.

Kui pisike tekkidesse mähitud nutsakas talle lõpuks kätte anti, vaatas naine kaua lapse lummavalt helerohelistesse silmadesse, mille värv oli nagu pärna noored lehed maikuus.

Ja naine teadis kindlalt, et kõik saab korda.

Tiigri kingitus oli edasi antud.

Viies tiiger

Tahan teile jutustada ühe veidra loo, mis juhtus minuga aastaid tagasi, kui töötasin ühe üsna tuntud ajakirja fotokorrespondendina. Töölähetused viisid mind kõikidesse maailma nurkadesse, ennekõike aga idamaadele. Kätt südamele pannes võin öelda, et mu töö oli kõike seda, mida üks noor mees oskab elult oodata. Pikad sõidud, piisavalt raha ja piiramatult filmilinti. Sellegipoolest hakkas süda kodust eemal olles tihti kripeldama, hinge asus seletamatu igatsus ja lausa vajadus suhelda kellegagi, kes poleks pärismaalane.

Tookord olin tagasiteel Birmast Londonisse. Istusin lennujaama kõval pingil, fotokott jalge ees, ja suitsetasin. Ümberringi kihises sadade - ei, tuhandete - kaupa tõmmusid nägusid, mis sulasid kokku kädistavaks virrvarriks. Kirjud ja valged riided, kiledad hääled ja lõhnad, millest ei osanud iial arvata, mis need täpselt olid. Olin rampväsinud. Lootus, et lennuk veel täna õhku tõuseb, oli kaduvväike. Mõtlesin just tukastama jääda, kui mu pilk peatus ühel kummalisel kujul, kes istus minust paari pingirea kaugusel. Selles pärismaalaste paabelis torkas ta silma nagu kinniseotud sõrm.

Naine ei olnud enam noor. Ta kahvatu nägu ja kurnatud välimus reetsid, et ka tema on juba kaua teel. Lihtsasse soengusse seatud juuksed, laitmatu linane reisikostüüm, seanahast tagasihoidlik kohver, kuid ennekõike ta peened näojooned ja õilis ilme lubasid tema kohta öelda: daam.

Mu väsimus oli nagu peoga pühitud. Otsustasin, maksu mis maksab, temaga jutule saada. Teda vargsi silmas pidades ootasin sobivat hetke. See saabus, kui valjuhääldi ootesaali seinal turtsatas ja siis kolmes kohalikus keeles teatas, et lend Sumatrale on edasi lükatud. Daam ohkas ja naaldus lootusetul ilmel vastu pingi seljatuge.

Tõusin ja astusin lähemale. "Vabandage, et olen nii pealetükkiv. Kuid märkasin, et te ootate juba õige kaua ja otsustasin end tutvustama tulla. Ehk kulub aeg juttu vestes kiiremini. Muidugi, kui ma teile sellega tüli ei tee?"

Loomulikult ei teinud. Kuigi naine pisut kohmetas, oli näha, et tal oli ootamatu jutukaaslase üle isegi hea meel. Pärast sissejuhatavaid viisakusavaldusi ja vältimatuid kommentaare ilma teemadel tegin ettepaneku, et me võiks lennujaama restoranist midagi söögipoolist vaadata.

Daam oli nõus. Pakkusin end ta kotti kandma ja läbi tõukleva rahvamassi teed rajades hakkasin liikuma sinnapoole, kus valgekslubjatud seinal uhkeldas kiri: RESTAURANT. Naine järgnes mulle, ilmselgelt kergendatud, et keegi meesterahvas oli juhtimise enda kätte võtnud.

Restoran oli selle asutuse kohta küll liiga palju öeldud. Õnneks polnud vähemalt külastajaid ülearu palju, kuna kohalik rahvas eelistas süüa ootesaalis pinkide vahel kükitades kodust kaasa toodud ja banaanilehtedesse pakitud kraami.

Võtsime hallikasvalge kortsunud linaga kaetud laua taga istet, viipasin kelneri lähemale ja palusin menüüd. See toodi, ja nagu arvata võis, polnud tegelikult vähemalt pooli seal kirjas olevaid toite olemaski. Näägutasin natuke poisi kallal ja asusin siis tellima. Mulle turgatas pähe lasta tuua pudel kuiva sherrit meeleolu tõstma. Kuiv sherri oli nimelt ainus alkohoolne jook, mida mu oma keskealised naissugulased olid nõus jooma.

Toit oli ootamatult maitsev ja sherri sobiva temperatuuriga. Naise näkku hakkas värv tagasi tulema ja kui ta seal niimoodi istus, põsed kergelt õhetamas, oli ta, hoolimata oma vanusest, isegi veetlev. Rääkisime, millest kaks võhivõõrast ikka rääkida võivad.

Sherripudel tühjenes kiiresti, tellisin veel kohvi ja konjakit. Jutt sai otsa, istusime rammestunult ja mulle tundus, et selles vaikuses oli mingi iseäralik usalduslikkus, isegi lähedus.

Siis hakkas naine vaiksel häälel jutustama. Kui ta meenutas, muutus ta heledate silmade pilk äraolevaks ning ajuti tundus, et ta ei ole minu juuresolekust isegi teadlik.

Ta oli kasvanud üles tavalises, pisut üle keskmise jõukas peres. Abiellunud noorelt mehega, kes oli sõjaväelane. Neil oli kaks last. Jah, poeg ja tütar. Abikaasa oli hiljuti surnud. Lapsed olid juba suured, elasid omaette ja järsku oli naine taibanud, et ei oska oma eluga enam midagi peale hakata.

"Ja siis te otsustasitegi reisima hakata," pakkusin.
"Naine vakatas, tahtis midagi öelda, siis vakatas uuesti.
"Ehk telliksime veel konjakit," panin ette.

Nipsutasin kannatamatult kelneri lähemale ja palusin tuua karahviniga konjakit ja veel kohvi ning shokolaadikompvekke. Valasin joogi välja. Vaikus kestis. "Kaugete maade terviseks," hüüdsin teeseldud bravuuriga, naist jooma õhutades. Kui ta klaasi tõstis, nägin, et ta käsi väriseb pisut. Et juttu mujale viia, küsisin, mida ta oma reisilt ootab.

Naise ilme muutus mõtlikuks. Mida ta oma reisilt ootab? Teda on alati kütkestanud kauged maad, kultuur ja inimesed. Loomulikult ootab ta oma reisilt uusi elamusi ja tutvusi. Kuid see, mida ta peab oma reisi peamiseks põhjuseks ja mida ta seal üle kõige leida loodab on ... tiigrid.

"Tiigrid!?!" purskasin naerma. Tema ootamatu avaldus ja ta tõsine, peaaegu pühalik hääletoon, millega ta selle sõna lausus, olid kokku nii koomilised, et ma ei suutnud end talitseda. Daam kergitas üllatunult kulmu ja mul oli paugupealt tunne, nagu algkoolipoisikesel, kes on tädile mingi koerusega vahele jäänud. Vabandasin oma kohatu reaktsiooni üle ja selgitasin, et see tulenes tõenäoliselt lihtsalt üllatusest.

"Jah, tiigrid," ütles naine. "Ma peaksin vist selgitama. Vaadake, tiigrid on mind alati lummanud. Nende metsikus ja suurejoonelisus, nende graatsia, nende hõõguvad värvid. Nende halastamatus, kui soovite. Olen tihti selle peale mõelnud ja jõudnud järeldusele, et kui ma oma elus olen midagi kirglikult armastanud, on need vist tõepoolest tiigrid." Naise hääl tõusis, ta silmad pildusid tuld -- ja samas vakatas ta uuesti. "Nüüd peate te mind vist küll vanaks veidrikuks. Aga eks see ole ju üks minu vanuse eeliseid. Inimene võib olla nii veider kui tahab."

Väitsin, et veidrikuks ma teda ei pea, ja veel vähem vanaks veidrikuks. Lisasin, et ka mulle meeldivad väga tiigrid ja et mul on neist isegi paras hulk fotosid tehtud. Naine hakkas ärevusest peaaegu nihelema. Ega mulle ei teeks suurt tüli ... kas ta ei võiks paluda ... kui see pole liiga raske ... Enne, kui ta oma vabandamisega lõpule jõudis, olid mul pildid juba kotist välja otsitud.

Kummardusime koos nende kohale ja summutatud imetlushüüatuste saatel süvenes naine fotodesse. Raatsimata piltidest lahkuda, lappas ta neid üha uuesti ja uuesti, pöörates tähelepanu ka sellistele detailidele, mida ma polnud märganudki. Olin liigutatud ja võlutud. Tema innustuses oli midagi süütut ja lapselikku, ja mul tekkis äkki tahtmine talle midagi kinkida. Pakkusin, et ta võib mõned pildid endale võtta. Pärast mõningast puiklemist ja pikka valimist jäi ta pidama ühe foto juurde. Peab ütlema, et tal oli laitmatu maitse. Pidasin ka ise seda pilti selles seerias kõige paremaks -- loom oli jäädvustatud kogu oma kuninglikkuses.

Naine toetas pildi vastu konjakikarahvini. "Nii saan ma teda kogu aeg vaadata," Ootamatult palus ta mult ühte sigaretti. Pakkusin talle tuld, ta tõmbas ühe mahvi ja hakkas kohe läkastama. "Ega mu'st suitsumeest vist ikka ei saa. Kui kahju," ütles ta suitsu kohmakalt tuhatoosi kustutades.

"Tiigrite kohta veel niipalju. Teate ju küll, kuidas lapsed armastavad endale ette kujutada, et neil on keegi nähtamatu mängusõber. Kui ma olin väike, oli minul selliseks sõbraks tiiger. Ta elas riidekapis ja iga kord, kui ma tahtsin temaga rääkida, tuli ta kapist välja. Vahel ronisin ma tema juurde kappi ja kallistasin teda. Mäletan veel siiani, kuidas kapis lõhnas tiigri järele. Ema ja isa seda tiigrilugu muidugi heaks ei kiitnud. Neile tundus, et pole tervislik, kui lapsel on ülearu vilgas kujutlusvõime. Nii harjusin ma kõik tiigrisse puutuva enda teada jätma.

Hiljem, kui kasvasin suuremaks, pandi mind, nagu tollal kombeks, kodust kaugele internaatkooli. Tiiger tuli minuga sinna kaasa. Loomulikult ei rääkinud ma teistele lastele temast midagi."

Naine rüüpas pitsist konjakit ja harutas shokolaadikompveki paberist lahti. Seda mõtlikult hammustades jätkas ta oma juttu.

"Võiks öelda, et koolis mulle meeldis. Klassikaaslased olid toredad, õpetajad enamasti samuti. Ainult üks asi oli tegi mu elu põrguks -- see oli matemaatika. Arvud pole mulle kunagi meeldinud ja isegi mu mees ütles, et ma olen täielik kanapea. Naisterahva loogika, teate küll... Eks vist sellepärast hakkaski meie matemaatikaõpetaja mind üsna julmalt kiusama. Tagantjärele mõeldes andsin ma talle selleks ka küllalt põhjust. Kuid tollal oli see minu jaoks täielik tragöödia -- laps, nagu ma olin.

Enne matemaatika tundi oli mul tihti hirmust süda nii paha, et pidin hoopis kooliõe juurde minema. Tema aga saatis mu klassituppa tagasi. Õpetaja näis sellest kõigest lausa uut hoogu juurde saavat. Püüdsin vanematele kirjutada, kuid isa ütles, et ma pean ise oma asjadega toime tulema.

Katsusin küll õppida, kuid midagi ei tulnud välja. Hirmust läks mu pea täiesti kinni ja tihti jäin matemaatikaõpiku taga nuttes magama. Et hommikul jälle õppimata tundi minna. Nii jätkus see paar kuud.

Kuni ühel päeval teatas õpetaja, et meil tuleb homme kontrolltöö kogu läbitud materjali peale. Kangestusin õudusest. Teadsin, et mul pole vähimatki lootust seda tööd ära teha. Nagu unes, läksin oma tuppa ja istusin kirjutuslaua taha. Toakaaslased mängisid väljas palli, oli väga vaikne. Ja siis tuli tiiger jälle minu juurde. Peitsin oma pea ta karmi kaelakarva sisse ja nutsin kogu oma häda välja. Palusin, et ta ometi TEEKS midagi, et see õudus lõpeks. Tiiger vaikis.

Järgmisel hommikul läksin klassi, nagu minnakse tapalavale. Istusime, kell helises, aga õpetajat ei tulnud. Ootasime veel. Kui pool tundi oli läbi, läks klassivanem õpetajate tuppa küsima, kus õpetaja on. Keegi ei teadnud midagi.

Hiljem, pärastlõunal vaatasime koos klassikaaslastega koridoriaknast, kuidas politseiauto koolimaja ette sõitis, hulk vormis konstaableid autost välja pudenes ja kooli territooriumi mööda laiali hargnes. Direktori kabinetti seadis end sisse uurija ja kõik kutsuti kordamööda välja. Kui tuli minu kord, ei suutnud ma sõnagi suust saada ja pidin hirmust peaaegu kokku kukkuma. Mind tuli suhkruveega toibutada. Kooliõde pani kõik närvide arvele ja uurija lubas mul oma tuppa minna. Ise aga teadsin ma küll, milles asi. Kõik oli ju minu süü. Imestasin ainult omaette, kuidas keegi teine sellest aru ei saanud. Õpetajat aga ei leitudki üles.

Kui tiiger samal õhtul uuesti välja ilmus, ei tahtnud ma temaga rääkida. Ma ütlesin talle, et ta on paha ja et ma ei taha teda enam kunagi näha. Tiiger ei öelnud midagi. Pöörasin talle selja ja kui ma mõne aja pärast uuesti taha vaatasin, oli ta kadunud. Enam ma teda ei näinudki."

Naine vaikis ja vaatas tiigri pilti. Mulle tundus, et ta silmad on veekalkvel.

"Mis siis edasi sai?" küsisin. Naine, kuigi ilmselt natuke nikastanud, muutus mulle iga hetkega üha sümpaatsemaks.
"Mis seal's ikka. Kasvasin suureks, lõpetasin kooli. Mu isa tahtis mind ruttu mehele panna ja nii juhtuski, et ühel päeval leidsingi end olevat kihlatud ühe isa armeekaaslasega. Mees oli minust küll kõvast vanem, kuid tundus muidu igati mõistlik inimene. Ega tol ajal meie ringkondades eriti armastuseabielusid ei esinenud. Vähemat minu käest küll keegi midagi ei küsinud. Ju siis oletati, et olen nõus.

Alguses oligi kõik enam-vähem korras. Sündisid lapsed ja neist oli mulle palju rõõmu. Mehe töö tõttu kolisime tihti -- ta oli ju ohvitser. Nii ei leidnudki ma endale pikaajalisi sõpru ega sõbrannasid, sest enne, kui jõudsin kellegagi lähedaseks saada, oli vaja uuesti kohvreid pakkima hakata.

Nüüd hiljem olen hakanud mõtlema, et see meie alaline kolimine võis olla seotud ka mu abikaasa raske iseloomuga. Ta oli üsna auahne mees, suurte ambitsioonidega, mis kunagi ei täitunud. See tegi ta tigedaks. Ja seda just minu suhtes. Kahju, et teda kunagi ei ülendatud. Ehk oleks muidu kõik võinud teisiti lõppeda.

Mu lapsed pidid varakult täiskasvanuks saama. Eks ole ju kurb, kui väike poeg püüab ema isa eest kaitsta ... Pidasin paremaks nad, niipea kui võimalik, internaati saata. Kartsin, et selline lapsepõlv võib neile hilisemas elus takistuseks saada.

See, millest ma teile nüüd räägin, juhtus paar-kolm aastat tagasi. Tol õhtul tuli mu mees koju hilja, nagu tavaliselt. Ja nagu tavaliselt, haises ta viski järele. Ta hakkas mind mõnitama, nagu tavaliselt. Ja siis järsku ütlesin ma, et tahan lahutust. Paiskasin talle näkku kõikide nende aastate solvumise selle vaimse vägivalla eest, millega ta oli mind õnnistanud. Teatasin, et ma ei soovi ta käest mitte midagi. Et kogu ta paljukiidetud varandus on minu jaoks tühi muld. Ja siis ütlesin ma talle, et ma kavatsen kõigile ta kolleegidele rääkida, milline autu olend ta tegelikult on.

Samal hetkel tõstis ta esimest korda elus mu vastu käe. Vähe sellest. Olles mu pikali löönud, jätkas ta metoodiliselt mu peksmist, kuni ma ei jaksanud isegi enam appi karjuda. Lõpetuseks virutas ta mulle veel jalaga kõhtu ja lubas mu tappa, kui ma kellelegi midagi iitsatan. Siis marssis ta uksest välja.

Pärismaalastest teenijad, kes seni olid hirmunult end kõrvalruumidesse peitnud, tormasid kohale. Nad vaatasid mu vigastused üle, pesid mu verest puhtaks ja toimetasid linade vahele. Lamasin seal, suutmata isegi nutta. Ainus mida ma tundsin, oli pimestav viha. Ja siis meenus mulle minu tiiger. Pimedas, lämmatavalt kuumas troopikaöös hakkasin ma teda enda juurde kutsuma. Ma rääkisin, mis oli juhtunud ja palusin ta abi. Kuigi ma teda ei näinud, tundsin siiski ta lõhna ja jäin varsti rahunenult magama."

Naine rüüpas konjakit. Tema ilme polnud sugugi enam kõhklev ja kohmetu, nagu ennist. Ta isegi muigas pisut.

"Ja mis te arvate, mis juhtus? See oligi viimane kord, kui ma teda nägin. Mu mees jäi samal õhtul kadunuks. Loomulikult tuldi teda väeosast järgmisel päeval otsima. Kui käskjalg mind kõigi mu sinikate ja katkilöödud huulega nägi, jäi vaene mees lausa tummaks. Siis silkas ta minema, nagu jalad võtsid. Järgmisena tuli staabikomandör isiklikult. Jutustasin talle, mis oli juhtunud. Tundus, et minu mehe avalikuks tulnud iseloom teda eriti imestama ei pannud. Küll aga lubas ta omalt poolt teha kõik, et närukael üles leitaks ja kohtu ette toodaks. Mu mees kuulutati teenistusest omavoliliselt lahkunuks ja korraldati otsing.

Mina aga juba teadsin, et see kõik on asjatu. Et teda ei leita.

Väeosa juhtkond aitas mul kodumaale tagasi kolida ja pärast kolme aasta möödumist, kui mu mees ametlikult surnuks tunnistati, sain kätte ka päranduse. Peab ütlema, et see oli oluliselt suurem, kui ma oleksin osanud arvata. Kuid tõtt-öelda oli see mulle täiesti ükskõik ... Kuigi teatud vabadusi ju raha annab."

Ta naeratas kelmikalt: "Näiteks vabaduse reisima minna."

"Ja nüüd te siis oletegi siin, ? nentisin, oskamata öelda midagi muud.

"Jah. Sest iga aastaga avastan end üha tihedamini mõtlemast oma tiigrile. Sellele, kuidas ma teda nägin, kui olin veel väikene. Ja kuidas ma teda enam ei näinud, kui kasvasin suuremaks - kuigi tundsin tihti ta kohalolekut.

Mõtlesin, et võibolla siis, kui ma rändaksin kusagile soojale maale, kus on tema kodupaik, näitaks ta end ehk mulle uuesti ja ma saaksin teda jälle puudutada ja ta räägiks minuga ..."

Naine vaikis.

"Loodan, et teie soov täitub ja te kohtute uuesti, ? ütlesin, eneselegi ootamatult pisarateni liigutatuna.

"Tiigrite terviseks! "Tõstsin klaasi. Lõime kokku.

Samal hetkel kostis ruuporist kärisev hääl: "Lend Sumatrale väljub poole tunni pärast. Reisijatel palutakse suunduda värava juurde."

"Nii. Ongi minu reis. Oli meeldiv teiega tutvuda, " lausus daam püsti tõustes ja mulle kätt ulatades. Siis võttis ta kohvri ja sammus pilku tagasi heitmata läbi restorani ukse poole. Vaatasin talle järele.

Seal ta siis läkski -- vananev, kuid graatsiline ja väärikas.

Ja hetkeks -- ma vannun teile, et see on sulatõsi -- nägin ma täiesti selgesti, et tema selja taga sammus, hallinev karv restorani tuhmis valguses läikimas, uhke ruuge- ja mustatriibuline tiiger.

Vana ja pisut väsinud moega, kuid sellegipoolest graatsiline ja väärikas.