Neljas tiiger

Oli palav, väga palav. Isegi pargipingi kohal laiutava pärnapuu vari ei leevendanud seda põrgukuumust, mis oli ootamatult maikuus linnale laskunud.

Naine tundis, kuidas õhuke sitskleit seljale kleepub. Ta võttis käekotist pitsäärega valge taskurätiku ja tupsutas sellega pärlendama löönud ülahuult. Heitnud kiire pilgu käekellale, võpatas ta. Pole võimalik! Kas kell on juba tõesti neli! Nüüd ei saa enam kauem oodata, tuleb minema hakata.

Ta seadis jalad mugavamasse asendisse, toetas käe pingi seljatoele ja tõukas end, kõht ees, püsti. Viimane raseduskuu oli muutnud ta niigi kõhna kuju haletsusväärseks, isegi groteskseks. Esiletungivad rangluud, õlanukid püsti nagu pisikesel linnul, õrnalt tedretähniline nägu kuumusest ja harjumatust lisakaalust kaame.

Veel viimane pilk puuri poole ja siis hakkab ta tõesti minema. Suur loom puuris magas. Kõhn ja pulstunud kasukas, ribid läbi triibulise naha selgelt loendatavad. Naine ohkas pettunult. Paistab, et tiiger täna silmi lahti ei teegi. Vaeseke, mõtles naine. Muidugi, ka sul on palav. Maga, maga pealegi ... Ta vaatas looma hellalt.

Naine oli just minema hakkamas, kui loom järsku liigatas, asendit muutis ja siis kinnisilmi häälekalt haigutas, roosa keel suus rullis. Naine nihkus lähemale. Tiiger avas aeglaselt silmad. Need olid täiesti erksad ja kummalist helerohelist värvi. Justkui pärnapuu lehed maikuus, mõtles naine. Ta seisis vaikselt, pilk looma pilku haakunud. Nii möödus mõni minut. Tiiger tõusis püsti ja lonkis vett jooma.

Nainegi seadis end minekule. Tänaseks oligi kõik.

Loomaaia väravast väljunud, lisas ta sammu. Õnneks läks tee allamäge ja siis veel mõnda aega mööda tiigi kallast kastanite ja pärnade varjus, enne kui tuli pargist väljuda. Viimane teelõik enne trammipeatusest oli eriti tolmune ja palav.

Tramm oli juba ees ja ostnud konduktori käest pileti, vajus naine kergendatult lakeeritud kollasest puidust istmele. Õhuaken oli lahti ja sealt näis isegi midagi tuuleõhu laadset puhuvat. Naine vaatas uuesti kella. Tramm seisis ikka veel. Naine tundis, kuidas otsaesine ärevusest niiskeks muutub. Ta jääb koju hiljaks, selge see.

Viimaks ometi sulgusid uksed ja tramm hakkas nõksutades liikuma. Naine ohkas. Alles nüüd söandas ta end vastu istme seljatuge nõjatada.

Naise käigud tiigripuuri juurde said alguse paar kuud tagasi, kui ta, algklasside õpetaja, lapsukesed loomi vaatama viis. Pärast lühikest selgitustejagamist lubas ta õpilased omapäi ringi vaatama ja need jooksidki vaimustusest kilgates kõige nelja tuule poole laiali. Naine jäi üksi. Ta jalutas puuride vahel ringi ja luges hajameelselt silte. Ta mäletas, et tol päeval läikis tal süda rohkem kui muidu, ja naine oli mitu korda kindel olnud, et hakkab kohe oksele.

Rasedusega kaasakäivate iiveldushoogudega oli ta isegi harjuda jõudnud. Väljakannatamatu oli aga hoopis vääramatu katastroofi eelaimdus, mis sellest hetkest saadik, kui ta oma rasedusest teada sai, teda hetkekski maha ei jätnud. See käis temaga kaasa justkui tõrvaplekk, mida vaatamata lõpmatule küürimisele ei õnnestunud iialgi täielikult maha pesta.

Ka tol päeval, nagu tänagi, oli naine pingil istet võtnud. Õues oli sulailm ja pingi taga kasvava pärnapuu okstelt pudenes naisele krae vahele üksik külm tilk. Järsku tundis naine, et keegi vaatab teda. Ta tõstis üllatunult silmad ja nägi puuris tiigrit. Loom oli suur ja uhke, kuigi pisut tokerdanud moega. Talvine paks aluskarv oli just hakanud maha kooruma ja tiiger nägi välja nagu vana sulepadi, mida keegi on kõvasti kloppinud.

See mõte tundus nii koomilisena, et naine eneselegi ootamatult turtsatas. Ja purskas siis kõva häälega naerma. Ta naeris kaua ja südamest, aeg-ajalt silmist pisaraid pühkides. Kui naer otsa sai, vaatas ta uuesti tiigri poole. Too seisis õige vaikselt ja naisele tundus, nagu oleks loom talle tähendusrikkalt silma pilgutanud.

Esimest korda kes-teab-mitme kuu jooksul tundis naine kergendust. Ja ta teadis, et siia tuleb ta tagasi.

Tramm jäi seisma. Naine ajas end kohmakalt püsti ja astus, jalaga ettevaatlikult astmeid kobades, trammist välja. Selle suure kõhu tagant oli ju ilmvõimatu näha, kuhu astud. Keegi heasüdamlik joodik oli naise kimbatust märganud ja ulatas talle käe. Naine punastas piinlikkusest, kuid võttis siiski pakutud abi vastu. Julgemata pilku tõsta, sosistas ta aitäh, pööras ringi ja tõttas ummisjalu oma tänavaotsa poole. "Õnn kaasa, tütreke," kõlasid naise kõrvus johmase vana mehe sõnad. Pisarad tulid silma ja ümbritsev tänav muutus häguseks. Naine ei teadnudki, mis teda õieti nutma ajas: kas võhivõõra inimese ootamatu heatahtlikkus või see, et too heatahtlikkus talle nii palju korda läks.

Raske kojauks prantsatas selja taga kinni. Eestiaegse maja trepikoda oli jahe, lõhnas niiskuse järele. Naine piilus postkasti, ajalehte ei olnud. Ema oli temast ette jõudnud.

Püüdes teha nii vähe kära, kui võimalik, võttis naine esikus kingad jalast. Köögist imbus pimedasse koridori silgupraadimise hais. Naine surus öögatuse alla ja hüüdis tehtult reipal häälel: Ema, mina tulin. Vastust, nagu arvata võis, ei kostunud.

Naine astus kööki, tervitas uuesti ja asus lauda katma. Ema kolistas kraanikausis demonstratiivselt nõudega. Ta sirge selg, kõva juuksekrunn ja isegi ta tärgeldatud põlle paelad, pihal korralikku lehvi seotud, õhkasid jäist halvakspanu.

Nii möödus oma viisteist minutit. Lõpuks pööras ema ümber ja ütles külmalt: "No hakkame siis sööma." Einestati vaikides. Ta teeb seda meelega, mõtles naine. Jälle silgud ... ta võiks ju arvata, et mul läheb nendest süda pahaks. Naine kugistas sõnagi lausumata viimase suutäie alla ja jõi kraanist pikalt vett peale.

Nõud pestud, läks naine oma tuppa ja viskas kitsale kushetile selili. Aknast paistis kastani võra oma värskelt roheliste lehtedega ning vastasmaja sein, kust peegeldus vastu õhtupäikese kuma. Enesehaletsus vajus kui laine naisele peale ja nagu sarnastel puhkudel ikka, hakkas ta mõtlema sellest, et on vangis. Vangis selles elus, selles kehas, selles ametis, sellel maal, kust pole iialgi pääsu. Selles ... soovimatus raseduses. Ees ootamas seesama lõputu õudus, ainult ühe olulise erinevusega. Ta ei ole enam üksi. Varsti saabub siia keegi, kelle eest ta peab vastutama, keda ta peab toetama ja kellele pakkuma kõike seda, mida ta oma elus veel kohanud pole. Turvatunnet, heakskiitu, pelgupaika ... armastust. Naine tundis, kuidas ahastus kõri kinni nöörib.

Järsku meenus talle tiiger ja naine ajas end kiiresti istukile. Ah siis sellepärast ta tunnebki tiigri vastu sellist seletamatut poolehoidu ... Nad on ju mõlemad vangid. Ta püüdis endale ette kujutada, mis tunne on tiigril puuris. Ta mõtles kõvakspaakunud kollase maa peale, kus ei kasva rohututikestki. Ta meenutas seda närust paarikümmet ruutmeetrit, kus hiiglaslik loom pidi hakkama saama. Ja teda haaras metsik raev. Ta nägi oma vaimusilmas, kuidas ta öösel tiigri puuri juurde hiilib, kusagilt varastatud võtmega puuri avab ja looma vabadusse laseb. Paar minutit oli ta täiesti kindel, et just nii ta teebki.

Siis aga jõudis temani asjade tegelik seis. Hea küll, ta laseb tiigri puurist lahti. Ja kuhu see siis minema peab? Loomaaed on ju keset linna. Ja kui isegi ei oleks, mis siis? Tiiger ei ole põhjamaa loom, ta ei saaks siin iialgi hakkama. Liiatigi avastataks tiigri kadumine viivitamatult, hiljemalt hommikul. Teda hakataks otsima ja kui üles leitakse, siis ... Naine võdistas õudusest õlgu. Siit edasi ei julgenud ta isegi ette kujutada, mis kõik juhtuda võib.

Tähendab, ei mingit pääsu ... Naine oli just valmis uuesti ahastusse langema, kui talle meenus üks kummaline seik. Tiiger ei näinud sugugi kurb välja! Mitte ühelgi korral, kui ta oli loomaaias käinud, ei olnud ta märganud tiigri ilmes mingisugust masendust. Unisust küll, isegi tülpimust, kuid kurbust? Ei, seda mitte. Vaatamata kitsastele oludele oli looma pilgus olnud midagi sellist, mis naist ülendas ja ta enesehaletsusest välja tõstis. Justkui oleks puuriloom talle iga kord oma pilguga andnud üle mingi hindamatu väärtusega saladuse. Või täpsemalt -- kingituse. Jah, just, kingituse.

Naine tõusis püsti ja kammis peegli ees juuksed ära. Siis avas ta toaukse ja hüüdis ema, ning kui too üllatunult oma toast pea välja pistis, võeti tal järsku kõvasti kaela ümbert kinni. Ema ei osanud midagi teha, seisis ainult ja lasi end kallistada. Üsna varsti aga tõstis ta käe ja silus tütre juuksesalgu kõrva taha. Nii seisid nad pimedas esikus õige kaua. Kumbki naine ei lausunud sõnagi.

Samal õhtul algasid naisel tuhud. Unnates sõitis treppi kiirabi ja kollakate tänavalaternate hämaras valguses nägid naabrid, kuidas paraadnast väljuvad kaks naist. Üks väike, kõhn ja noor, suure kõhuga, teda toetamas teine, samuti kõhn, kuid vanem ja pikem. Naised istusid autosse, uks tõmmati pauguga kinni ja kiirabi sõitis minema. Sireeni enam tööle ei pandud. Naabrid jälgisid kõike seda leige uudishimuga -- kes trepilt, kes köögiaknast. Auto oli vaevu nurga taha jõudnud kaduda, kui kõik uuesti oma toimetuste juurde tagasi pöördusid. Õhtu oli sume, ja esimeste kastaniõite hõng täitis agulitänava.

Naine sünnitas järgmisel hommikul. Talle üllatuseks polnudki kõik nii kole, nagu oleks arvata võinud. Pealegi oli ema ööseks haiglasse jäänud ja kuigi teda sünnitustuppa ei lastud, tundis naine kogu sünnituse ajal tema lähedalolekut.

Beebi oli küll väike, aga täiesti terve.

Kui pisike tekkidesse mähitud nutsakas talle lõpuks kätte anti, vaatas naine kaua lapse lummavalt helerohelistesse silmadesse, mille värv oli nagu pärna noored lehed maikuus.

Ja naine teadis kindlalt, et kõik saab korda.

Tiigri kingitus oli edasi antud.