Viies tiiger

Tahan teile jutustada ühe veidra loo, mis juhtus minuga aastaid tagasi, kui töötasin ühe üsna tuntud ajakirja fotokorrespondendina. Töölähetused viisid mind kõikidesse maailma nurkadesse, ennekõike aga idamaadele. Kätt südamele pannes võin öelda, et mu töö oli kõike seda, mida üks noor mees oskab elult oodata. Pikad sõidud, piisavalt raha ja piiramatult filmilinti. Sellegipoolest hakkas süda kodust eemal olles tihti kripeldama, hinge asus seletamatu igatsus ja lausa vajadus suhelda kellegagi, kes poleks pärismaalane.

Tookord olin tagasiteel Birmast Londonisse. Istusin lennujaama kõval pingil, fotokott jalge ees, ja suitsetasin. Ümberringi kihises sadade - ei, tuhandete - kaupa tõmmusid nägusid, mis sulasid kokku kädistavaks virrvarriks. Kirjud ja valged riided, kiledad hääled ja lõhnad, millest ei osanud iial arvata, mis need täpselt olid. Olin rampväsinud. Lootus, et lennuk veel täna õhku tõuseb, oli kaduvväike. Mõtlesin just tukastama jääda, kui mu pilk peatus ühel kummalisel kujul, kes istus minust paari pingirea kaugusel. Selles pärismaalaste paabelis torkas ta silma nagu kinniseotud sõrm.

Naine ei olnud enam noor. Ta kahvatu nägu ja kurnatud välimus reetsid, et ka tema on juba kaua teel. Lihtsasse soengusse seatud juuksed, laitmatu linane reisikostüüm, seanahast tagasihoidlik kohver, kuid ennekõike ta peened näojooned ja õilis ilme lubasid tema kohta öelda: daam.

Mu väsimus oli nagu peoga pühitud. Otsustasin, maksu mis maksab, temaga jutule saada. Teda vargsi silmas pidades ootasin sobivat hetke. See saabus, kui valjuhääldi ootesaali seinal turtsatas ja siis kolmes kohalikus keeles teatas, et lend Sumatrale on edasi lükatud. Daam ohkas ja naaldus lootusetul ilmel vastu pingi seljatuge.

Tõusin ja astusin lähemale. "Vabandage, et olen nii pealetükkiv. Kuid märkasin, et te ootate juba õige kaua ja otsustasin end tutvustama tulla. Ehk kulub aeg juttu vestes kiiremini. Muidugi, kui ma teile sellega tüli ei tee?"

Loomulikult ei teinud. Kuigi naine pisut kohmetas, oli näha, et tal oli ootamatu jutukaaslase üle isegi hea meel. Pärast sissejuhatavaid viisakusavaldusi ja vältimatuid kommentaare ilma teemadel tegin ettepaneku, et me võiks lennujaama restoranist midagi söögipoolist vaadata.

Daam oli nõus. Pakkusin end ta kotti kandma ja läbi tõukleva rahvamassi teed rajades hakkasin liikuma sinnapoole, kus valgekslubjatud seinal uhkeldas kiri: RESTAURANT. Naine järgnes mulle, ilmselgelt kergendatud, et keegi meesterahvas oli juhtimise enda kätte võtnud.

Restoran oli selle asutuse kohta küll liiga palju öeldud. Õnneks polnud vähemalt külastajaid ülearu palju, kuna kohalik rahvas eelistas süüa ootesaalis pinkide vahel kükitades kodust kaasa toodud ja banaanilehtedesse pakitud kraami.

Võtsime hallikasvalge kortsunud linaga kaetud laua taga istet, viipasin kelneri lähemale ja palusin menüüd. See toodi, ja nagu arvata võis, polnud tegelikult vähemalt pooli seal kirjas olevaid toite olemaski. Näägutasin natuke poisi kallal ja asusin siis tellima. Mulle turgatas pähe lasta tuua pudel kuiva sherrit meeleolu tõstma. Kuiv sherri oli nimelt ainus alkohoolne jook, mida mu oma keskealised naissugulased olid nõus jooma.

Toit oli ootamatult maitsev ja sherri sobiva temperatuuriga. Naise näkku hakkas värv tagasi tulema ja kui ta seal niimoodi istus, põsed kergelt õhetamas, oli ta, hoolimata oma vanusest, isegi veetlev. Rääkisime, millest kaks võhivõõrast ikka rääkida võivad.

Sherripudel tühjenes kiiresti, tellisin veel kohvi ja konjakit. Jutt sai otsa, istusime rammestunult ja mulle tundus, et selles vaikuses oli mingi iseäralik usalduslikkus, isegi lähedus.

Siis hakkas naine vaiksel häälel jutustama. Kui ta meenutas, muutus ta heledate silmade pilk äraolevaks ning ajuti tundus, et ta ei ole minu juuresolekust isegi teadlik.

Ta oli kasvanud üles tavalises, pisut üle keskmise jõukas peres. Abiellunud noorelt mehega, kes oli sõjaväelane. Neil oli kaks last. Jah, poeg ja tütar. Abikaasa oli hiljuti surnud. Lapsed olid juba suured, elasid omaette ja järsku oli naine taibanud, et ei oska oma eluga enam midagi peale hakata.

"Ja siis te otsustasitegi reisima hakata," pakkusin.
"Naine vakatas, tahtis midagi öelda, siis vakatas uuesti.
"Ehk telliksime veel konjakit," panin ette.

Nipsutasin kannatamatult kelneri lähemale ja palusin tuua karahviniga konjakit ja veel kohvi ning shokolaadikompvekke. Valasin joogi välja. Vaikus kestis. "Kaugete maade terviseks," hüüdsin teeseldud bravuuriga, naist jooma õhutades. Kui ta klaasi tõstis, nägin, et ta käsi väriseb pisut. Et juttu mujale viia, küsisin, mida ta oma reisilt ootab.

Naise ilme muutus mõtlikuks. Mida ta oma reisilt ootab? Teda on alati kütkestanud kauged maad, kultuur ja inimesed. Loomulikult ootab ta oma reisilt uusi elamusi ja tutvusi. Kuid see, mida ta peab oma reisi peamiseks põhjuseks ja mida ta seal üle kõige leida loodab on ... tiigrid.

"Tiigrid!?!" purskasin naerma. Tema ootamatu avaldus ja ta tõsine, peaaegu pühalik hääletoon, millega ta selle sõna lausus, olid kokku nii koomilised, et ma ei suutnud end talitseda. Daam kergitas üllatunult kulmu ja mul oli paugupealt tunne, nagu algkoolipoisikesel, kes on tädile mingi koerusega vahele jäänud. Vabandasin oma kohatu reaktsiooni üle ja selgitasin, et see tulenes tõenäoliselt lihtsalt üllatusest.

"Jah, tiigrid," ütles naine. "Ma peaksin vist selgitama. Vaadake, tiigrid on mind alati lummanud. Nende metsikus ja suurejoonelisus, nende graatsia, nende hõõguvad värvid. Nende halastamatus, kui soovite. Olen tihti selle peale mõelnud ja jõudnud järeldusele, et kui ma oma elus olen midagi kirglikult armastanud, on need vist tõepoolest tiigrid." Naise hääl tõusis, ta silmad pildusid tuld -- ja samas vakatas ta uuesti. "Nüüd peate te mind vist küll vanaks veidrikuks. Aga eks see ole ju üks minu vanuse eeliseid. Inimene võib olla nii veider kui tahab."

Väitsin, et veidrikuks ma teda ei pea, ja veel vähem vanaks veidrikuks. Lisasin, et ka mulle meeldivad väga tiigrid ja et mul on neist isegi paras hulk fotosid tehtud. Naine hakkas ärevusest peaaegu nihelema. Ega mulle ei teeks suurt tüli ... kas ta ei võiks paluda ... kui see pole liiga raske ... Enne, kui ta oma vabandamisega lõpule jõudis, olid mul pildid juba kotist välja otsitud.

Kummardusime koos nende kohale ja summutatud imetlushüüatuste saatel süvenes naine fotodesse. Raatsimata piltidest lahkuda, lappas ta neid üha uuesti ja uuesti, pöörates tähelepanu ka sellistele detailidele, mida ma polnud märganudki. Olin liigutatud ja võlutud. Tema innustuses oli midagi süütut ja lapselikku, ja mul tekkis äkki tahtmine talle midagi kinkida. Pakkusin, et ta võib mõned pildid endale võtta. Pärast mõningast puiklemist ja pikka valimist jäi ta pidama ühe foto juurde. Peab ütlema, et tal oli laitmatu maitse. Pidasin ka ise seda pilti selles seerias kõige paremaks -- loom oli jäädvustatud kogu oma kuninglikkuses.

Naine toetas pildi vastu konjakikarahvini. "Nii saan ma teda kogu aeg vaadata," Ootamatult palus ta mult ühte sigaretti. Pakkusin talle tuld, ta tõmbas ühe mahvi ja hakkas kohe läkastama. "Ega mu'st suitsumeest vist ikka ei saa. Kui kahju," ütles ta suitsu kohmakalt tuhatoosi kustutades.

"Tiigrite kohta veel niipalju. Teate ju küll, kuidas lapsed armastavad endale ette kujutada, et neil on keegi nähtamatu mängusõber. Kui ma olin väike, oli minul selliseks sõbraks tiiger. Ta elas riidekapis ja iga kord, kui ma tahtsin temaga rääkida, tuli ta kapist välja. Vahel ronisin ma tema juurde kappi ja kallistasin teda. Mäletan veel siiani, kuidas kapis lõhnas tiigri järele. Ema ja isa seda tiigrilugu muidugi heaks ei kiitnud. Neile tundus, et pole tervislik, kui lapsel on ülearu vilgas kujutlusvõime. Nii harjusin ma kõik tiigrisse puutuva enda teada jätma.

Hiljem, kui kasvasin suuremaks, pandi mind, nagu tollal kombeks, kodust kaugele internaatkooli. Tiiger tuli minuga sinna kaasa. Loomulikult ei rääkinud ma teistele lastele temast midagi."

Naine rüüpas pitsist konjakit ja harutas shokolaadikompveki paberist lahti. Seda mõtlikult hammustades jätkas ta oma juttu.

"Võiks öelda, et koolis mulle meeldis. Klassikaaslased olid toredad, õpetajad enamasti samuti. Ainult üks asi oli tegi mu elu põrguks -- see oli matemaatika. Arvud pole mulle kunagi meeldinud ja isegi mu mees ütles, et ma olen täielik kanapea. Naisterahva loogika, teate küll... Eks vist sellepärast hakkaski meie matemaatikaõpetaja mind üsna julmalt kiusama. Tagantjärele mõeldes andsin ma talle selleks ka küllalt põhjust. Kuid tollal oli see minu jaoks täielik tragöödia -- laps, nagu ma olin.

Enne matemaatika tundi oli mul tihti hirmust süda nii paha, et pidin hoopis kooliõe juurde minema. Tema aga saatis mu klassituppa tagasi. Õpetaja näis sellest kõigest lausa uut hoogu juurde saavat. Püüdsin vanematele kirjutada, kuid isa ütles, et ma pean ise oma asjadega toime tulema.

Katsusin küll õppida, kuid midagi ei tulnud välja. Hirmust läks mu pea täiesti kinni ja tihti jäin matemaatikaõpiku taga nuttes magama. Et hommikul jälle õppimata tundi minna. Nii jätkus see paar kuud.

Kuni ühel päeval teatas õpetaja, et meil tuleb homme kontrolltöö kogu läbitud materjali peale. Kangestusin õudusest. Teadsin, et mul pole vähimatki lootust seda tööd ära teha. Nagu unes, läksin oma tuppa ja istusin kirjutuslaua taha. Toakaaslased mängisid väljas palli, oli väga vaikne. Ja siis tuli tiiger jälle minu juurde. Peitsin oma pea ta karmi kaelakarva sisse ja nutsin kogu oma häda välja. Palusin, et ta ometi TEEKS midagi, et see õudus lõpeks. Tiiger vaikis.

Järgmisel hommikul läksin klassi, nagu minnakse tapalavale. Istusime, kell helises, aga õpetajat ei tulnud. Ootasime veel. Kui pool tundi oli läbi, läks klassivanem õpetajate tuppa küsima, kus õpetaja on. Keegi ei teadnud midagi.

Hiljem, pärastlõunal vaatasime koos klassikaaslastega koridoriaknast, kuidas politseiauto koolimaja ette sõitis, hulk vormis konstaableid autost välja pudenes ja kooli territooriumi mööda laiali hargnes. Direktori kabinetti seadis end sisse uurija ja kõik kutsuti kordamööda välja. Kui tuli minu kord, ei suutnud ma sõnagi suust saada ja pidin hirmust peaaegu kokku kukkuma. Mind tuli suhkruveega toibutada. Kooliõde pani kõik närvide arvele ja uurija lubas mul oma tuppa minna. Ise aga teadsin ma küll, milles asi. Kõik oli ju minu süü. Imestasin ainult omaette, kuidas keegi teine sellest aru ei saanud. Õpetajat aga ei leitudki üles.

Kui tiiger samal õhtul uuesti välja ilmus, ei tahtnud ma temaga rääkida. Ma ütlesin talle, et ta on paha ja et ma ei taha teda enam kunagi näha. Tiiger ei öelnud midagi. Pöörasin talle selja ja kui ma mõne aja pärast uuesti taha vaatasin, oli ta kadunud. Enam ma teda ei näinudki."

Naine vaikis ja vaatas tiigri pilti. Mulle tundus, et ta silmad on veekalkvel.

"Mis siis edasi sai?" küsisin. Naine, kuigi ilmselt natuke nikastanud, muutus mulle iga hetkega üha sümpaatsemaks.
"Mis seal's ikka. Kasvasin suureks, lõpetasin kooli. Mu isa tahtis mind ruttu mehele panna ja nii juhtuski, et ühel päeval leidsingi end olevat kihlatud ühe isa armeekaaslasega. Mees oli minust küll kõvast vanem, kuid tundus muidu igati mõistlik inimene. Ega tol ajal meie ringkondades eriti armastuseabielusid ei esinenud. Vähemat minu käest küll keegi midagi ei küsinud. Ju siis oletati, et olen nõus.

Alguses oligi kõik enam-vähem korras. Sündisid lapsed ja neist oli mulle palju rõõmu. Mehe töö tõttu kolisime tihti -- ta oli ju ohvitser. Nii ei leidnudki ma endale pikaajalisi sõpru ega sõbrannasid, sest enne, kui jõudsin kellegagi lähedaseks saada, oli vaja uuesti kohvreid pakkima hakata.

Nüüd hiljem olen hakanud mõtlema, et see meie alaline kolimine võis olla seotud ka mu abikaasa raske iseloomuga. Ta oli üsna auahne mees, suurte ambitsioonidega, mis kunagi ei täitunud. See tegi ta tigedaks. Ja seda just minu suhtes. Kahju, et teda kunagi ei ülendatud. Ehk oleks muidu kõik võinud teisiti lõppeda.

Mu lapsed pidid varakult täiskasvanuks saama. Eks ole ju kurb, kui väike poeg püüab ema isa eest kaitsta ... Pidasin paremaks nad, niipea kui võimalik, internaati saata. Kartsin, et selline lapsepõlv võib neile hilisemas elus takistuseks saada.

See, millest ma teile nüüd räägin, juhtus paar-kolm aastat tagasi. Tol õhtul tuli mu mees koju hilja, nagu tavaliselt. Ja nagu tavaliselt, haises ta viski järele. Ta hakkas mind mõnitama, nagu tavaliselt. Ja siis järsku ütlesin ma, et tahan lahutust. Paiskasin talle näkku kõikide nende aastate solvumise selle vaimse vägivalla eest, millega ta oli mind õnnistanud. Teatasin, et ma ei soovi ta käest mitte midagi. Et kogu ta paljukiidetud varandus on minu jaoks tühi muld. Ja siis ütlesin ma talle, et ma kavatsen kõigile ta kolleegidele rääkida, milline autu olend ta tegelikult on.

Samal hetkel tõstis ta esimest korda elus mu vastu käe. Vähe sellest. Olles mu pikali löönud, jätkas ta metoodiliselt mu peksmist, kuni ma ei jaksanud isegi enam appi karjuda. Lõpetuseks virutas ta mulle veel jalaga kõhtu ja lubas mu tappa, kui ma kellelegi midagi iitsatan. Siis marssis ta uksest välja.

Pärismaalastest teenijad, kes seni olid hirmunult end kõrvalruumidesse peitnud, tormasid kohale. Nad vaatasid mu vigastused üle, pesid mu verest puhtaks ja toimetasid linade vahele. Lamasin seal, suutmata isegi nutta. Ainus mida ma tundsin, oli pimestav viha. Ja siis meenus mulle minu tiiger. Pimedas, lämmatavalt kuumas troopikaöös hakkasin ma teda enda juurde kutsuma. Ma rääkisin, mis oli juhtunud ja palusin ta abi. Kuigi ma teda ei näinud, tundsin siiski ta lõhna ja jäin varsti rahunenult magama."

Naine rüüpas konjakit. Tema ilme polnud sugugi enam kõhklev ja kohmetu, nagu ennist. Ta isegi muigas pisut.

"Ja mis te arvate, mis juhtus? See oligi viimane kord, kui ma teda nägin. Mu mees jäi samal õhtul kadunuks. Loomulikult tuldi teda väeosast järgmisel päeval otsima. Kui käskjalg mind kõigi mu sinikate ja katkilöödud huulega nägi, jäi vaene mees lausa tummaks. Siis silkas ta minema, nagu jalad võtsid. Järgmisena tuli staabikomandör isiklikult. Jutustasin talle, mis oli juhtunud. Tundus, et minu mehe avalikuks tulnud iseloom teda eriti imestama ei pannud. Küll aga lubas ta omalt poolt teha kõik, et närukael üles leitaks ja kohtu ette toodaks. Mu mees kuulutati teenistusest omavoliliselt lahkunuks ja korraldati otsing.

Mina aga juba teadsin, et see kõik on asjatu. Et teda ei leita.

Väeosa juhtkond aitas mul kodumaale tagasi kolida ja pärast kolme aasta möödumist, kui mu mees ametlikult surnuks tunnistati, sain kätte ka päranduse. Peab ütlema, et see oli oluliselt suurem, kui ma oleksin osanud arvata. Kuid tõtt-öelda oli see mulle täiesti ükskõik ... Kuigi teatud vabadusi ju raha annab."

Ta naeratas kelmikalt: "Näiteks vabaduse reisima minna."

"Ja nüüd te siis oletegi siin, ? nentisin, oskamata öelda midagi muud.

"Jah. Sest iga aastaga avastan end üha tihedamini mõtlemast oma tiigrile. Sellele, kuidas ma teda nägin, kui olin veel väikene. Ja kuidas ma teda enam ei näinud, kui kasvasin suuremaks - kuigi tundsin tihti ta kohalolekut.

Mõtlesin, et võibolla siis, kui ma rändaksin kusagile soojale maale, kus on tema kodupaik, näitaks ta end ehk mulle uuesti ja ma saaksin teda jälle puudutada ja ta räägiks minuga ..."

Naine vaikis.

"Loodan, et teie soov täitub ja te kohtute uuesti, ? ütlesin, eneselegi ootamatult pisarateni liigutatuna.

"Tiigrite terviseks! "Tõstsin klaasi. Lõime kokku.

Samal hetkel kostis ruuporist kärisev hääl: "Lend Sumatrale väljub poole tunni pärast. Reisijatel palutakse suunduda värava juurde."

"Nii. Ongi minu reis. Oli meeldiv teiega tutvuda, " lausus daam püsti tõustes ja mulle kätt ulatades. Siis võttis ta kohvri ja sammus pilku tagasi heitmata läbi restorani ukse poole. Vaatasin talle järele.

Seal ta siis läkski -- vananev, kuid graatsiline ja väärikas.

Ja hetkeks -- ma vannun teile, et see on sulatõsi -- nägin ma täiesti selgesti, et tema selja taga sammus, hallinev karv restorani tuhmis valguses läikimas, uhke ruuge- ja mustatriibuline tiiger.

Vana ja pisut väsinud moega, kuid sellegipoolest graatsiline ja väärikas.