Kolmas tiiger

"Lõppsadam," mõtles mees. Aknast paistis talvine mets. Hallikasroheliste kroonidega madalad männid halli madala taeva all. Isegi lumi metsa all tundus hall.

Mees pöördus ja läks voodi juurde. Palatis oli vaikne. Üks tukkus, teine luges, kolmas oli niisama omaette. Mees heitis pikali ega tahtnud eriti millegi peale mõelda. Varsti tuleb õde rohtudega, need teevad pea uimaseks ja see ongi hea.

Mees sulges silmad ja suigatas hetkeks. Kui ta taas virgus, oli palatis juba pime. ?Imelik,? mõtles mees, ?kas ma siis tõesti magasin nii kaua??

Ta pööras pea akna poole, et välja vaadata, ja oli samas ühe ropsuga täiesti ärkvel. Tema voodi kõrval seisis keegi.

Taevasse oli tõusnud täiskuu ja selle sära, mis lumelt vastu peegeldus, ujutas toa üle külma sinaka valgusega. Akna foonil eraldus tume siluett. Võimas pea, sirged vurrud. Väikesed korrapärased kõrvad. Jäme kael ja tohutu kere. Pimeduses hiilgavad kollased silmad. Voodi kõrval seisis tiiger.

Mees kangestus õudusest. Ta ei julgenud iitsatatagi. Tiiger nihkus lähemale. Nüüd oli ta pea juba üsna mehe padja juures. Mees kuulis metslooma rasket hingamist. Ta pani silmad kinni.

Loom nuhutas häälekalt mehe nägu. Ja siis tundis mees, kuidas tal kareda keelega üle näo tõmmati. Äkki ei kartnud mees enam midagi. Ta ei raatsinud silmi avada, kartes, et nägemus tiigrist hajub sama ootamatult, kui see oli ilmunudki.

Ja siis hakkas tiiger rääkima. Mees hoidis silmad kõvasti kinni ja lasi end tasasel nurruval häälel kaasa kanda. Varsti ilmusid ta silme ette pildid ja säravad värvid. Mees astus üle muinasmaa piiri ning kõik, mis toimus, oli päriselt.

Mees ärkas selle peale, et teda raputati. Mingi terav ja vastik hais pani ta läkastama. Mees tegi silmad lahti ja nägi õe ehmunud nägu enda kohale kummardumas. Mees lükkas nuuskpiiritusega vatitoppi hoidva käe pahaselt eemale. "No küll te alles ehmatasite meid," ütles õde etteheitvalt. "Tohter tuleb ka kohe."

"Ehmatasin-ehmatasin," mõtles mees pahuralt, "Kurat, mida siin ehmatada on, ma olen ju niikuinii suremas." Kuid ega ta päriselt pahandanudki. Mees tundis end hoopis kummaliselt ülendatuna. Tal oli nüüd saladus.

Pärast seda vahejuhtumit mees enam voodist ei tõusnudki. Jõudu lihtsalt ei jätkunud. Ta lamas vaikselt, sulges aeg-ajalt silmad ja kohe oli ka tiiger kohal ning iga kord oli tal mehe jaoks kaasas uus jutt.

Tiiger rääkis talle kaugetest maadest, mida mees polnud kunagi külastanud ja suurtest seiklustest, mille kangelaseks oli mees ise. Tiiger jäi nendes juttudes alati viisakalt tahaplaanile, vaid aeg-ajalt vilksatas põõsaste vahel ta ruuge-mustatriibuline külg või toekas saba. Tihti nägi mees looma tõsist nägu teda kaugemalt jälgivat. Oli tunne, nagu hoiaks tiiger tal silma peal ja see tunne oli meeldiv.

Mõni päev hiljem, pärast külastajate lahkumist, hakkas üks palatikaaslastest järsku nutma. Teised ei osanud temaga midagi peale hakata. Õde ei tahetud asjasse segama hakata. Miks ta nuttis, seda mõistsid kõik. Ainult lohutada ei osanud keegi.

Ja siis hakkas mees ootamatult rääkima. Vaiksel, peaaegu kuuldamatul häälel jutustas ta oma viimase aja unenägudest. Palatikaaslane rahunes tasapisi ja varsti kuulasid kõik hinge kinni pidades mehe jutustust.

Sellest päevast saadik ootas kogu palat kannatamatult iga järgmist juttu. Mees jutustas kaugetest maadest, kus keegi neist polnud kunagi käinud ja seiklustest, mille kangelaseks oleks võinud olla igaüks neist. Ja veel rääkis ta neile tiigritest.

Nii möödus kuu. Mõni palatikaaslane lasti koju, paar uut haiget tuli juurde. Õhtused jututunnid jätkusid. Kuuldus neist levis varsti üle haigla, ja juba pisut enne kella kaheksat hakkas rahvas tasapisi kogunema. Istuti voodite peal, aknalaual, isegi põrandal. Õed ja arstid olid asjast teadlikud, kuid hoidusid sekkumast. Vahel põikas mõni neist, nagu muuseas, sellel kellaajal palatisse sisse ja jäi kuulama, tehes ise näo, et teda tegelikult seal ei olegi.

Tol õhtul lõpetas mees jutu, nagu tavaliselt, kella üheksa ajal. Teised haiged asutasid end minekule. Kella kümne paiku tuli õde, jagas unerohud laiali ja kustutas tule. Poole tunni pärast kostus hämaras toas vaid ühtlast hingamist ja tasast norinat.

Täiskuu heitis oma sinakat valgust üle lume, mändide varjud olid tumedad ja teravad. Metsaalusest pimedusest eraldus siluett. Mees kissitas silmi ja nägi, et see on tiiger. Loom liikus mööda lund ühtlase kuuldamatu galopiga. Aknani jõudnud, seisatas ta hetkeks, pööras külje ette ja surus. Aken vajus lahti ja tiiger hüppas palatisse. Ta hiiglaslikud käpad ei teinud linoleumpõrandal vähimatki häält. Tiiger astus mehe voodi juurde ja vaatas teda oma kollakate silmadega.

"Tõuse," ütles tiiger, "on aeg minna." Mees tõusis voodist, kobas voodi alt jalaga susse otsida, kuid ei leidnud. "Roni mulle selga," ütles tiiger. Mees haaras tiigri karmist turjakarvast ja tõmbas end üles. Ta ajas selja sirgu ja kohendas asendit. Selja taha mees ei vaadanud. Ja siis nad läksid.

Järgmisel hommikul nägi õde palatisse astudes kohe, et mehe voodi on tühi. "Issand jumal, seda veel vaja," oigas ta ja pani mööda koridori jooksu. Kuidas ta üldse -- surija haige -- voodist välja sai?! Ja kus ta on?! Kindlasti mõnes tualetis, kokku varisenud. ... Naine tormas arstide tuppa ja varsti oli kogu haigla mobiliseeritud. Kogu territoorium kammiti läbi, kuid meest ei leitud. Kutsuti politsei.

Nooremleitnant kratsis piinlikkusest punetama löönud kukalt, sulges märkmiku, tõusis ja tänas. "Kui teile veel midagi meenub, palun ärge kõhelge helistamast, siin on minu visiitkaart," ütles ta ja väljus palatist.

"Kuradi haiged inimesed," mõtles noormees autosse istudes. Ta pani suitsu ette. Seda, kas teda oli meelega lollitatud, või oli neil tõepoolest mingi kollektiivne luul kallal, ta ei mõistnudki. Igatahes ülemusega tuleb küll kõva jama, seda teadis ta juba ette.

Sest huvitav, kuidas küll põhjendatakse, miks kõik pealtnägijad, vaatamata hoolikale ülekuulamisele, kinnitavad nagu ühest suust, et nende kaduma läinud palatikaaslase oli öösel tiiger ära viinud. Ja, et selles polevat midagi imelikku -- nii need asjad käivadki.