Teine tiiger

Ostu kiirustades käekotti surudes astus naine plaadipoest välja. "... ja häid pühi!" kõlas selja taga müüja hääl. Väljas oli juba pimedaks läinud. Harvade tänavalaternate hämarkollakas valgus, jalge all igatalvine vältimatu lumesoga. Ja igal pool kiirustavad inimesed, turukotid käe otsas. Näotud ja ilmetud mustad siluetid, kõik kusagile teel.

Naine kohendas kulunud karakullkasuka krae tihedamini kaela ümber, tõttas üle Raekoja platsi, põikas kõrvaltänavasse ja asus mäest üles rühkima. Poest ta täna enam läbi ei lähe.

Talvine Tartu masendas, veerandi lõpp oli lähedal, kolleegid ja lapsed tundusid eriti tüütud. Tuju oli juba pikemat aega nullilähedane. Tegelikult oli ta plaadipoodi sisse astunud kindla kavatsusega leida midagi kasvõi kaudselt jõululaule meenutavat. Klassikalist muusikat, Bachi koraale, võib-olla Händelit. Midagi hingekosutavat. Kuid ootamatult oli läinud teisiti. Ja esimest korda üle mitme nädala tundis naine järsku seletamatut meeleolu tõusu.

Agulimaja koridoris oli pime. Haises kassikuse ja keedetud kapsaste järele. Naine kobas palitutaskus võtme järele. Käed värisesid. Ukse selja taga kinni löönud, ei mallanud ta isegi üleriideid seljast võtta. Kott lendas köögilauale, sealt pudenes välja pakk parandamata etteütlusi. Naine ei pannud seda tähelegi, vaid tõmbas paberite vahelt välja väikeseformaadilise plaadiümbriku.

Käigu pealt saapaid jalast lükates suundus ta elutuppa, viskus ämmalt päranduseks saadud tugitooli, süütas tutilise oranzhi varjuga põrandalambi ja asus plaadiümbrist lähemalt uurima. Tundmatu kunstnik oli proovinud oma taieses kujutada dzhunglit, kuhjates võrdlemisi väikesele pinnale kokku ülemäära palju palme, väänkasve, kõiksugu kirjusid linde ja eksootilisi elukaid. Esiplaani võttis enda alla üsna elutruu tiiger, roheliste silmade hüpnootiline pilk naisele suunatud. YMA SUMAK. DZHUNGLIHÄÄLED, luges naine valjusti. Ta tõstis plaadiümbrise näo juurde ja nuusutas seda. Hetkeks näis talle, et ta tunnebki dzhungli lõhna, selle niisket soojust ja tuhandete tundmatute taimede hõngu.

Õnneks polnud kedagi kodus, meeski veel töölt tulemata. Ema oli saabuvate jõulude auks otsustanud maal elavaid sugulasi külastada ja ühtlasi surnuaial ära käia. Kuidas siis muidu. Nagu korralikud inimesed kunagi. Naine võttis puhvetikapist ühe ema kallitest eestiaegsetest kristallpokaalidest. Ta sirutas käe taldrikuhunniku taha ja tõmbas sealt välja pooliku pudeli armeenia konjakit, mille ema oli pidulikeks juhtudeks või ootamatu kõhuhäda puhuks kõrvale pannud. Kui naljakas, mõtles naine, isegi praegu peidab ta mu eest alkoholi ära, nagu oleksin alaealine. Justkui ma ise ei võiks endale konjakit osta, kui tahan.

Naine vajutas raadio elevandiluuvärvi klahvi. Kostis tasane undav heli ja raadio kollakast kunstsiidist esipaneeli kõrval hakkas vaikselt hõõguma ereroheline klaaslamp, keskel must täpp. Justkui tiigri silm, mõtles naine. Ta tõstis raadio kaane üles, eemaldas plaadi ümbrisest ja pani selle ettevaatlikult plaadimängija tumepunase sametiga kaetud kettakujulisele alusele, mis tasa keerles. Grammofoninõel puudutas plaadi musta plastmasspinda ja dzhunglihääled ujutasid toa üle.

Naine kustutas lambi ja istus, konjakiklaas käes, uuesti tugitooli. Toa pimeduses, ümbritsetuna kummalistest, kimedatest karjatustest, ja tumedast hüpnootilisest soigumisest, naaldus naine vastu tugitooli selga ja libistas käega aeglaselt mööda karakullkasuka karva. Oli palav, lausa lämbe. Hommikul küdema pandud glasuurpottidest ahi andis ikka veel sooja ja kasuka sees tundis naine, kuidas kogu keha palavusest ja senitundmatust igatsusest hõõgub.

Kui muusika lõppes, tõusis naine tuld süütamata üles ja pani plaadi uuesti mängima. Kasukat ta seljast ei võtnud. Peas polnud ühtegi mõtet. Nii möödus mitu tundi.

Järsku tõmbus naise keha pingule ja ta kikitas kõrvu. Kojast kuuldus vaikset kobistamist. Üheainsa sujuva liigutusega libises naine püsti. Ta tundis, kuidas lihased nagu siid karusnaha all voogavad. Metslooma hääletul sammul hiilis ta ukse poole.

Kui mees pärast mitmendat edutut katset lõpuks võtmega lukuauku tabas, ukse lahti keeras ja esikusse astus, oli ta esimene mõte, et naine pole veel koju jõudnudki. Siis taipas ta, et midagi on väga viltu. Korterit täitis mingi imelik ulgumine ja sisin, vidistamine ja karjed. ?Mida kuradit ...? pomises mees, kuid samal hetkel suruti talle selja tagant käsi suule ja tõugati ta pehmelt, kuid kindlalt, elutuppa.

Naine liibus vastu mehe selga ja hakkas tal vaikselt nurrudes talvepalitut seljast kiskuma, ning varsti olid mõlemad toa kuumas pimeduses alasti. Naine lükkas mehe plüüshvaibale pikali. Mees, algul küll naise käitumisest jahmunud, võttis kiiresti tuld ja mõnda aega kostus toas dzhunglihäälte taustaks summutatud oigamist, hingeldamist ja heli, mis tekib, kui kaks keha kirehoos teineteise vastu taovad.

Järgmisel hommikul ärkas naine juba õige varakult. Eilse õhtu sündmused olid jõudnud ta veel poolmagavasse teadvusse ja naine oli paugupealt täiesti ärkvel. Ta tundis, kuidas nägu valgus verd täis. Püha jumal, milline häbi! Mida ta ometi mõtles! Kuidas ta ometi võis! Sedamoodi ... LOOMASTUDA! Naine libistas end voodist välja. Mees pomises midagi läbi une ja magas edasi.

Köögis pesi naine kaua end kraanikausi all jääkülma veega, kuid tunne, et midagi tema elus on jäädavalt muutunud, ei kadunud. Ta põikas elutuppa, toppis plaadi kiiruga ümbrisesse ja surus selle riiulisse raamatute taha peitu. Siis pani ta kohvivee üles, ja kui mees unerähmas silmi hõõrudes kööki astus, oli naisel juba värske triigitud kodukittel seljas ja hommikusöök valmis.

Juhtunust omavahel ei räägitud. Vaid üksainus kord, kui mees oli julgustuseks paar napsu võtnud, söandas ta naiselt areldi küsida: "Ei tea, mis sellest plaadist sai?" Naine ei pööranud isegi pead. "Katki läks," vastas ta äraoleval toonil. Sellega oli teema lõpetatud.

Elu läks oma tavalist rada pidi edasi. Jõulud ja uusaasta said mööda, saabus kevad ja siis suvi, ning kui kätte oli jõudnud ebatavaliselt kuum augustikuu, sai naise aeg täis ja ta viidi haiglasse. Pärast kuus tundi kestnud vaevlemist sünnitas ta terve ja tubli tüdruku. Haiglaõde pani värskelt mähitud pambu naise kõrvale ja ütles: ?Saage siis omavahel tuttavaks.

Naine vaatas last kerge kummastusega. Lapse nägu oli punane, nagu beebidel ikka, kuid ta põsesarnad olid kummaliselt kõrged, ning kui laps oma rohekaskollaste viltuste silmadega ainiti ja tähelepanelikult emale otsa vaatas, ohkas naine sügavalt.

Ta mõistis, et tõelised hädad seisavad tal alles ees.