Esimene tiiger

Naine ärkas võpatades. Kell näitas kolmandat hommikutundi. Ning juba õige mitmendal ööl järjestikku kuulis naine pimeduses tasast sügavat urinat. Toas haises niiske karva, loomakäppade ja veel millegi seletamatu järgi. Kogu tuba oli seda lõhna täis. Naine ohkas tasa. Selja taha ei olnud mõtet vaatama hakatagi. Kuigi tal oli lausa füüsiline tunne, et tema selja taga magab hiigelsuur metsloom, teadis ta ometi, et seal ei ole kedagi. Peale abikaasa. Mis tegi enam-vähem sama välja.

Naine sirutas end mõnuga. Naudeldes lasi ta öösärgi pehmel siidil mööda looma karmi karva libiseda. Tahtmata veel uinuda, lebas ta hetke vaikselt. Ning mõtles, et see on kindlasti kõige erootilisem lõhn, mida ta oma elus tundnud on.

Korduvad unenäod olid teinud ta hajameelseks. Igaöine kohtumine nähtamatu metsloomaga oli teda algul pelutanud, üsna varsti aga avastas ta, et ootab kannatamatult iga järgmist ärkamist. Päeval kõndis ta ringi kui kuutõbine, tegi tööl ühe vea teise järgi, nii et kolleegid hakkasid kahtlustama, et ta peab armukest. Ja tegelikult tundiski ta end üsna sedamoodi. Mingi tabamatu igatsus ei lahkunud temast hetkekski, vaid süvenes iga tunniga.

Ühel päeval supermarketit külastades jäi naise pilk peatuma koolikaupade riiulil. Muu kribu-krabu vahelt vahtis teda ruuge- ja mustatriibuline karvane pinal. Naine haaras selle kätte ning hetkeks tabas teda valusööst. Kuid kohe hakkas kergem. Igatsus, mis oli möödunud päevadel tal kõri kinni pitsitanud, andis järele. Naine surus näo vastu pinali nailonkarva, ning korraks näis talle, et tunneb taas tuttavat lõhna.

Pinal kotis, astus naine kauplusest välja. Otse üle tee oli loomaaed, ning enne, kui ta isegi aru sai, seisis ta juba kassa juures ja palus ühe pileti. Täiskasvanu oma. Paksus nailonjopes kassatädi vahtis teda ilmse hukkamõistuga. Täiskasvanud inimene. Loomaaeda. Talvel. Päise päeva ajal. Ja mis veel kõige hullem -- üksi! Tavaolukorras oleks naine sellise mõttekäigu hoobilt ära tundnud ja midagi vabandavat pomisenud. Või pea uhkelt kuklasse löönud ja mõelnud: "Kuradi vanamutt. Las vahib."
Sõltuvalt meeleolust ja enesetundest, muidugi.

Nüüd aga ei pannud ta midagi tähele. Peas vasardas üksainus mõte -- jõuda võimalikult kiiremini kohale. Viimasest loomaaiakäigust oli aga paraku julgelt kümme aastat möödas ja naine taipas üllatusega, et tal pole õrna aimugi, kuskandis otsitav puur peaks asuma. Justnagu kiuste olid jalgteed lumest umbes, ja puuride vahel sinna-tänna ekseldes kippus lootus kaduma.

Hakkas lund sadama, suured märjad helbed kleepusid silmile ja kõditasid vastikult nina. Naisele tulid pisarad silma. Mõte sellest, et ta ei leiagi seda puuri üles, näis talumatu. Nüüd nuttis ta juba avalikult, hoolimata, et keegi võib näha. Vaikselt halisedes hakkas ta jooksma.

Ja järsku -- talvises sinakas hämaruses märkas naine ähmaselt just seda silti, mida oli otsinud. Ta peatus. Nutt lakkas ja siis tõmbas naine ninaga õhku. Polnud mingit kahtlust. See oli seesama lõhn. Kuigi erineva nüansiga, aga ilma igasuguse kahtluseta see sama. Naine surus näo vastu puuri jäätunud võret ja kissitas silmi. Puur oli tühi. Tagapool mustas kuuriava, kus pidi asuma looma pesa. Või kuidas seda nimetataksegi.

Naine seisis kaua puuri ees ja tõmbas aeglaselt endasse seda lummavat hõngu. Nüüd oli ta juba täiesti rahunenud. Ta lihtsalt ei raatsinud veel lahkuda. Lõpuks tuli siiski minema hakata. Oli juba päris pimedaks läinud. Naise samm oli kindel ja meel kerge. Ta teadis, mida ta peab tegema.

Ta ületas tee, lõikas otse üle parkimisplatsi ja astus uuesti jõulueelselt rahvarohkesse kaubanduskeskusse. Talle oli meelde jäänud, et kusagil siin peab olema reisibüroo.



"Welcome to Thailand," siristas tõmmu neid ja ulatas naisele toavõtme. Hotelliteener haaras sujuva liigutusega naise kohvri ja hakkas mööda nagisevat treppi üles ronima. Tuba oli, viisakalt öeldes, tagasihoidlik. Suured niiskuselaigud seintel, kahtlase välimusega vannituba ja hallikad linad oleksid tavaolukorras naise hügieenitunnet riivanud, kuid praegusel juhul leidis ta, et tal on üle ootuste hästi läinud.

Viimase minuti pakkumine Tai Kuningriiki, millele ta reisibüroos justkui imekombel peale sattus, oli tõesti imeodav. Ainus häda oli selles, et lend pidi toimuma juba järgmisel hommikul. Naine oli ainult hetke kõhelnud ja siis, eneselegi ootamatu kindlusega, öelnud: "Hästi, ma võtan selle reisi. Öelge mulle, palun, ainult seda: kas Taimaal on tiigreid?" Nooruke reisibüroo töötaja oli pisut muiates selgitanud, et proua ei pruugi muretseda, tiigreid olla Tai metsadesse alles jäänud ainult õige vähe, ja nendega kohtumine, isegi dzhunglisafari ajal, on ülimalt ebatõenäoline. Nähes, et vastus klienti rahuldab, hakkas tüdruk arvet koostama, kuna naine lubas kiiresti pangaautomaadi juurde lipata raha tooma.

Piletivoldikut käes hoides väljus naine reisibüroost ja samas tabas teda paanikahoog. Tema teo kohutav lõplikkus tõusis hetkeks ta teadvusesse. Ta sõidab ära homme hommikul. Ta ei ole puhkust võtnud ega tööle teatanud. Üheainsa nupulevajutusega tegi ta tühjaks tema ja ta abikaasa ühise pangaarve, millel olev raha pidi minema vannitoa remondiks või akende vahetuseks. Kumbaks, poldud veel otsustatud.

Naine toetas selja vastu reisibüroo klaasist seina. Silme eest kiskus uduseks, külm higi jooksis sirinal üle otsmiku. Ja siis tundis ta taas tuttavat lõhna. Naine hingas sügavalt sisse ja samas laskus tema peale sügav ja enneolematu rahu. Tagasiteed enam ei olnud. Mees on jõulude eel veel sõidus, see teebki asja lihtsamaks. Pole vaja midagi selgitada. Ta lihtsalt viskab paar suveasja ja fotoka kohvrisse, tellib homme hommikuks takso ja läheb. Selle peale, mis hiljem saab, ta ei mõtle.

Nii juhtuski, et ülejärgmise päeva hommikul seisis naine ühe Taimaa linna hotellitoa palkonil, pilk puhkamas all laiuval troopilisel rohelusel. Sellist meelerahu, mis teda nüüd valdas, ei mäletanud ta end kunagi kogenud olevat. Nagu oleks koju jõudnud, mõtles naine, kui imelik. Kogu ta keha tundis, et unenäoloom on talle päris lähedal. Viimase päeva jooksul ei olnud lummav lõhn temast enam hetkeksi lahkunud.

Samal ööl, troopika niiskes ja sumedas kuumuses, tuli tiiger jälle ta juurde. Naine surus end kõvasti vastu magavat looma. Ta tundis, kuidas tiigri külg hingamise taktis aeglaselt üles-alla liikus. Looma kuum hingeõhk paitas naise juukseid. "Homme," mõtles naine, ja uinus.

Koiduhämaruses kiiruga end pestes ja riietudes mõtles naine ainult sellele, et ta ei tohi mitte mingi hinna eest hiljaks jääda. Kui naine hotelli fuajeesse jõudis, haaras teda hirmuvahk. Fuajee oli tühi! Kuid siis langes ta pilk suurele ümmargusele seinakellale ja ta mõistis, et on hoopis liiga vara kohale jõudnud. Ohates võttis ta krigiseval bambussohval istet ja jäi ootama. Minutid venisid. Lõpuks hakkasid ka ülejäänud grupikaaslased trepist alla valguma, ja fuajee täitus puhkusel olevate turistide tüüpilise vingumise ja ärplemisega." Kui nõme," mõtles naine, ja otsustas võimaluse korral mitte kellegagi vennastuma hakata.

Väikest kasvu sale tõmmu härrasmees esitles end kohaliku turismibüroo esindajana ja teatas, et tema on tänasel väljasõidul nende giidiks. Ta selgitas, et kuna suurem osa reisist toimub rahvuspargi alal ja lisaks veel ürgmetsas, on sõit korraldatud dzhiipidega ja grupp jagatakse autode vahel ära. Hotelli ees parkimisplatsil rivistusidki juba viis igivana ameerika dzhiipi, sohvrid uhkelt kõrval. Grupi mehed näitasid oma asjatundlikkust kinganinaga vastu kumme toksides ja püüdes juhtidega vigases inglise keeles juttu teha. Naised hoidsid viisakalt tahapoole, lapsed jooksid ringi ja karjusid.

Turismibüroo härra ajas rahva veelkord kokku ja tegi selgeks põhireeglid. Autode juurest lahkumine on keelatud. Kes seda käsku eirab, vastutab tagajärgede eest ise. Grupist mahajäämine on keelatud. Kes seda käsku eirab, vastutab tagajärgede eest ise. Loomadele lähenemine on keelatud. Kes seda käsku eirab, vastutab tagajärgede eest ise. Tegemist on ikkagi ürgmetsa ja kaitsealaga, ja metsloomi seal jätkub, kuigi nad tavaliselt hoiavad end ise inimeste eest eemale.

"Aga tiigrid?" küsis naine. Grupp, kes enne oli giidi juttu hädavaevalt kuulata viitsinud, vakatas ja nihkus lähemale. Tõmmu mees näis end silmanähtavalt ebamugavalt tundvat, ta niheles ja kehitas õlgu. "Ei ole hea metsa isandat nimepidi nimetada,# pomises ta. Turistid hakkasid pettunult sumisema, kuid giidile tuli järsku elu sisse ja teeseldult reipal häälel Let's go! hüüdes hakkas ta inimesi autodesse suruma.

Naine püüdis end vastu dzhiibi seljatuge pressida, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja. Paks mees tema kõrval võttis kole palju ruumi ja higistas kõvasti. Pealegi oli metsavaheline tee kõvasti roopasse sõidetud, auto rappus nagu lõhkuv hobune ja hoopis parem idee näis olevat end ettepoole kallutada ning püüda kinni hoida metalltorust, mis oli ilmselt just selleks otstarbeks juhi istme taha keevitatud. Sõit oli kestnud oma kolm tundi.

"Stoooopp!"!, kajas eestpoolt giidi hääl. Autod tõmbasid üksteise järel tee serva ja turistid veeresid oiates ja naerdes metsa alla. Peatus! Lõpuks ometi! Naine haaras kotist fotoaparaadi ja astus autost välja. Püüdes mitte tähelepanu äratada, libises ta mööda ülejäänud turistidest, kes olid giidi ümber puntrasse kogunenud. Fotoaparaati ümbrisest vabastades põikas naine tiheda põõsastiku vahele. Ta püüdis liikuda võimalikult kiiresti ja vaikselt, ning üsna pea kostus giidi hääl temani juba üsna kaugelt. Naine ohkas kergendatult ja aeglustas sammu.

Metsa all oli hämar. Päikesekiired langesid viltu läbi paksu lehestiku ja maalisid tumedale maapinnale keerukaid mustreid. Puude kroonid olid nii tihedad, et taevast ei olnud lehtede vahelt nähagi. Õhk metsa all näis paigal seisvat. Metslooma lõhn muutus järjest tugevamaks. Nüüd oli see juba lausa füüsiliselt tajutav. Naine eemaldas fotoaparaadi katiku. Tiiger pidi olema kusagil siinsamas.

Eespool muutus mets hõredamaks. Puud oleksid juskui taandunud, andmaks teed kõige ilusamale lagendikule, mida naine oli oma elus näinud. Lokkav mahlakas rohi, tundmatute lillede kobarad, kaugemal vulisemas oja. Ja kõige kohal, pilvitu taeva taustal, keskpäevasest kuumusest virvendavas õhus lendlemas tuhanded koobaltsinised liblikad. Naine astus teravas päikesevalguses silmi kissitades lagendikule. Ta oli lõpuks pärale jõudnud. Teda haaras kirjeldamatu tänutunne. Pisarad valgusid silmi ja süda näis kohe-kohe õnnest lõhkevat.

Samal hetkel paiskas selja tagant tulnud hoop ta näoli maha. Kaelas käis mingi raksatus ja siis kustus kõik. Oma ründajat naine ei näinudki.



Vana isatiiger limpsas rahulolevalt oma juba hõbedaseks muutunud vurre. Vaatamata kõrgele eale ei olnud ta veel minetanud oskust saaklooma ainsa osava hammustusega kuklasse hoobilt surmata. Tiiger urahtas rahulolevalt. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks jõudis kõhutäis ikkagi temani. Siis hakkas ta sööma. Toitu jätkus siin mitmeks päevaks ja kui kõht täis, jõi loom allikast vett peale ja viskas end sinnasamasse pehmele rohule puhkama, et pärast kosutavat uinakut otse pidusöögi keskel ärgata.

Tiiger magas, ning tema ruuge- ja mustatriibulised küljed liikusid hingamise taktis tasa üles-alla. Sumedas õhus hõljus metslooma ja värske vere hõng. Ning tiiger teadis, et veel mitte täna, ning mitte ka homme, kuid võib-olla juba nädala-paari pärast hakkab ta taas unes nägema saaklooma. Ja, et igal ööl ärkab ta selle peale, et lagendik on inimese lõhna täis.

Ning kui tiiger oleks osanud end niimoodi väljendada, oleks ta kindlasti mõelnud, et erootilisemat lõhna, kui saaklooma lõhn tühja kõhu peale, pole maailmas kindlasti olemas.